Tsink, kuulus, ja asja pärast

Punane liha ja linnuliha annavad praegusel toidulaual meile suurema osa vajalikust tsingist. Foto: Shutterstock

Tsink on essentsiaalne mikrobioelement, mida inimkehas leidub umbes kaks grammi. Enamik sellest on luudes ja skeletilihastes, aga teda on rohkesti ka eesnäärmes, maksas.

Ainevahetuse mõttes on tsink magneesiumi järel väga auväärsel teisel kohal. Näiteks vajab teda umbes 300 ensüümi toimimine, millel on omakorda tähtis roll immuunfunktsioonis, valgussünteesis, haavade paranemises, DNA sünteesis ja rakkude jagunemises. Ilma tsingita ei oma me õiget maitse- ega lõhnataju. Inimkehal ei ole võimalust ladustada tsinki, seega peame seda saama pidevalt toidust.

Lühidalt ajaloost

Tsingi hädavajalikkus inimesele tehti kindlaks alles 1961. aastal, kui 21aastasel Iraani talupidajal diagnoositi aneemia, hüpogonadismi ja kääbuskasvu sündroom.

Noor mees elas rafineerimata viljast valmistatud lameda leiva, kartuli ja piima dieedil. Varsti pärast seda täheldati samasugust sündroomi Egiptuse noorukitel, kelle toitumisajalugu oli sarnane iraanlaste omaga: nende toidulaual olid peamiselt leib ja oad.

Täiendava tsingi või piisaval hulgal loomset valku sisaldavate toitude söömine parandas kasvu ja hüpogonadismi, samas kui aneemia reageeris suukaudsele rauaravile.

Järgnevad uuringud näitasid, et sündroom oli peamiselt tingitud toidus sisalduvast vähesest tsingist. Pärast tsingipuuduse avastamist 1961. aastal inimese terviseprobleemina on huvi tsingi biokeemiliste ja kliiniliste aspektide vastu suur.

Tsingi allikad ja tarbimine

Tsinki sisaldavad väga erinevad toidud. Austrid sisaldavad 100 grammi kohta rohkem tsinki kui ükski teine toit, kuid punane liha ja linnuliha annavad praegusel toidulaual meile suurema osa vajalikust tsingist. Muud head toiduallikad hõlmavad ube, pähkleid, teatud tüüpi mereande (näiteks krabi ja homaar), täisteratooteid, rikastatud hommikuhelbeid ja piimatooteid.

Tsink imendub meie seedetraktis suhteliselt hästi ja seda soodustavad mao happeline keskkond, mitmed orgaanilised happed ja aminohapped. Fütaadid (väga tugevalt negatiivselt laetud tsüklilised ühendid, mis seovad ülitugevalt positiivselt laetud ioone), mida leidub täisteraleivas, teraviljades, kaunviljades ja muudes toitudes, seovad tsinki ja pärsivad selle imendumist. Seega on teraviljadest ja taimsetest toiduainetest saadava tsingi biosaadavus madalam kui loomsest toidust. Samuti pärsivad tsingi imendumist ravimid, mis inhibeerivad ehk pärsivad soolhappe teket maos.Soovitatav päevaannus on täiskasvanutel 10–14 mg.

Kui meditsiiniline seisund ei takista imendumist, peaksite saama tsingi vajaliku päevase koguse hõlpsasti ainult segatoidulise dieedi abil. Tsingi ohutu totaalkogus on 30 mg päevas. Kuid see ei kehti tsingipuudulikkusega inimeste kohta, kellel võib olla vaja võtta suurtes annustes toidulisandeid.

Kui tarvitate toidulisandeid, valige sellised imenduvad vormid nagu tsink­tsitraat või tsinkglükonaat. Hoiduge halvasti imenduvast tsink­oksiidist.

Tsingidefitsiit

Tsingidefitsiiti määratletakse kui seerumi tsingi taset, mis jääb alla normaalse piiri. Kuna aga seerumi kontsentratsiooni vähenemine on tuvastatav alles pärast pikaajalist või tõsist ammendumist, ei ole seerumi tsingi tase usaldusväärne biomarker tsingi seisundi hindamiseks. Sagedasemate tsingidefitsiidi sümptomite hulka kuulub näiteks kõhulahtisuse sagenemine. Tsingipuudus mõjutab nahka ja seedetrakti, aju ja kesknärvisüsteemi, immuun-, luu- ja reproduktiivsüsteemi.