Rein Järlik: Inimesel on ikka mitu annet

Rein Järlik. Foto: Sille Annuk

Legendaarne saatejuht ja üks laulva revolutsiooni eestvedajaid Rein Järlik meenutab oma elu kuupäevase täpsusega. Algavaks päevaks ei pea ta elujõudu ammutama, see on tal ärgates kohe olemas.

Su sünninimi polnud üldsegi Rein?

Suvi 1936 Tartus. Vankris on veel Ullo. Foto: Erakogu

Ristimisel sain tõesti nimeks Ullo, kuid ema olevat hakanud vaevama mõte, et kui poiss ükskord kooli läheb, võidakse hakata teda „hulluks” hüüdma. Ja 9. veebruaril 1937, kui mul vanust oli aasta ja neli kuud, pandigi uus nimi – Rein.

„Elulusti” rubriik eeldab küsimust, mis sulle hommikul ärgates uueks päevaks jõudu annab.

Ma ei pea seda otsima, see on mul ärgates kohe olemas. Kuna praegu lähen voodisse umbes veerand või pool üks, siis ärkan poole üheksa paiku. Äratuskell on nii seatud. Vahel, kui hea öö on olnud ja jalad ei valuta, ärkan isegi enne kella helinat.

Oled sõjaaja laps, see on su elu omajagu mõjutanud. Juba esimene kooliaasta jäi tavapärasest lühemaks?

Kooli läksin 1943. aasta sügisel, kuid sain seal vaid kaks nädalat käia, kui haigestusin kahepoolsesse kopsupõletikku koos kopsukelmepõletikuga. Valga üks tuntumaid arste, doktor Helene Lepp oli emale öelnud: „Proua, leppige saatusega, ega lootust ole.” Ema aga ei kaotanud lootust ja pöördus ühe peretuttava juures korteris olnud Saksa sõjaväearsti poole, kes hakkas iga nelja tunni järel käima, et minu rindkere ümber kompresse vahetada.

See oli tema poolt tohutu vastutulek.

Loomulikult. Igatahes tõi see sakslane nende kompressidega mind kõrgest palavikust välja. Nad veel vaidlesid dr Lepaga, milliseid tablette peaks mulle andma. Lõpuks leppisid kokku, et hakkan saama nii pruunikaid kui ka valgeid. Aga esimene klass jäi mul lõpetamata, sest kooli ma sel õppeaastal ei jõudnudki. Üsna uue aasta alguses suleti kõikide koolide uksed. Sõda oli juba liiga lähedale tulnud.

Pommitama hakati ka Valga linna, kus me Pika ja Lembitu tänava nurgal elasime, ja mind viidi koos emaga Antsla lähedale vanaisa rajatud Mägiste tallu kosuma. Ma ei lõpetanud enne mangumist, kui maale toodi ka meie grammofon koos kenakese hulga plaatidega, mida isa aeg-ajalt juurdegi tõi. Eriti palju oli plaate Artur Rinne lauludega.

Pühapäeval, 13. augustil panime Mägistest umbes poole ­kilomeetri kaugusel Jõe talu põllul minu ristiisast onu rukist hakkidesse. Põld oli kohe maantee ääres ja tundide kaupa möödus meist taganevate sakslaste autosid ja sõjamasinaid ning eestlastest sõjapõgenikke oma napi varaga.

Vaevalt oli hämarduma hakanud, kui Antsla kohale kerkisid suits ja leekide kuma – linn põles. Meie kõik, ka onu suur pere, kaasas vaid hädavajalik ja loomad, kiirustasime Mägiste talu taha metsa, kuhu juba varasuvel oli varjendiks hakatud kaevama laia ja pikka kaevikut. Seal me öö mööda saatsime, nii et mehed magasid ka vankrite all.

Ja juba järgmisel päeval olid nii Mägistes kui Jõe talus venelased sees.

Meil tuli rohkem kui nädalaks jääda metsa ja seejärel väikese naabertalu kõrvalhoonetesse kõigile magamiskoht leida, enne kui venelased edasi lääne poole läksid.

Ükskord Mägiste tallu naastes leidsime, et meie grammofoniplaadid olid viimseni vastu elumaja kõrget maakivist vundamenti tükkideks pekstud.

Ükskord Mägiste tallu naastes leidsime, et meie grammofoniplaadid olid viimseni vastu elumaja kõrget maakivist vundamenti tükkideks pekstud. Neid tükke oli ümber kogu maja. Ka grammofoni polnud enam. Kivihunnikust, kuhu tädi oli mängija peitnud, olid nad selle ilmselt miiniotsijaga siiski avastanud ja erinevalt vales keeles lauldud plaatidest oli too ju varandus kaasa võtta. See oli mulle väga ränk löök.

Tänu isale, kes oli jälle Valga veduridepoosse tööle vormistatud, võisime meiegi koos emaga ühe sõjaväeešeloni vagunis kodulinna Valka tagasi sõita.

Novembris algas kool ja ema viis mu uuesti esimesse klassi. Kui esimene koolipäev lõppes, tuli teise klassi juhataja Frieda Verte meie juurde koju ja tegi mu vanematele teatavaks: „Teie pojal ei ole seal esimeses klassis midagi teha.” Aeg näitas, et õpetajatel oli õigus – kevadel lõpetasin teise klassi kiituskirjaga.

Juba varsti tuli klassijuhatajal aga uuesti meie kodust läbi astuda. Keegi koolivendadest oli vahetunnis vaimustusega rääkinud oma grammofoniplaatidest, mispeale torkasin tunni ajal suure vihaga oma lugemikus Lenini ja Stalini pildil pliiatsiga silmad välja.

Eks leidsin siis viisi, kuidas puruks pekstud plaatide ja röövitud grammofoni eest kätte maksta. Õnneks läks nii, et seda märganud õpetaja Verte võttis lugemiku kohe enda kätte.

Kiiresti meie poole koju läinud, olevat ta tungivalt palunud vanematel mulle selgeks teha, mis niisugusele teole järgneda võib. Ka muretses ta mulle uue lugemiku.

Kas see seik mõjutas kuidagi sinu edasist käitumist?

Mõjutas. Ja üpris kummalisel moel. Ei mäleta, kas isa rihma ka andis, aga varsti pärast juhtunut saatis klassijuhataja mindki kooli seinalehe toimetusse, kus iga klass oli esindatud. Pidime panema seinalehele nime. Kuna Lenin ja Stalin olid mul juba mitu päeva risti-põiki jalus olnud, pakkusin kohe seinalehe nimeks Lenin ja Stalin. Kõik kohalolijad ehmusid. Niisuguse nimega seinalehest polnud keegi varem kuulnud, teisalt oli toona sellise nime tagasilükkamine äärmiselt riskantne.

 Kuna Lenin ja Stalin olid mul juba mitu päeva risti-põiki jalus olnud, pakkusin kohe seinalehe nimeks Lenin ja Stalin.

Õnneks oskas üks kuuenda klassi poiss olukorra ilusti ära lahendada, öeldes: seinaleht räägib ikka meie kooli elust, Lenin ja Stalin on ometi midagi palju kõrgemat. Seinalehe nimeks sai Meie Elu.

Oli sul kooliajal veel nõukogude võimuga probleeme?

1946. aastal ilmus „Kalevipoja” uus väljaanne. (Järlik läheb kõrvaltuppa ja toob pehmekaanelise raamatu mulle näha.) Näed, see raamat on minu kogus number 2, seega teine raamat üldse, sest lasteraamatuid ma ei nummerdanud.

Mäletan, et ema oli tol ajal kodus haige, aga kelleltki oli ta teada saanud, et „Kalevipoeg” on müügile tulnud. Isa oli kusagil Venemaal komandeeringus ja raha meil kodus ei olnud. Aga pärast sõda keedeti paljudes maaperedes ise seepi. Tädide keedetud kahe seebitükiga saatis ema mind Valga turule, kus need osteti kohemaid ära. Sain 15 rubla ja sama palju maksis ka „Kalevipoeg”.

Peaaegu kaheksa aastat hiljem, keskkooli küpsuseksamil esitas üks eksamikomisjoni liige mulle lisaküsimuse: „Kus „Kalevipojas” räägitakse eesti ja vene rahva sõprusest?” Vastasin pikemalt mõtlemata, et loos, milles Kalevipoeg Pihkvast laudu toob. „Jah, aga kus veel?”

Teadsin, mida pean vastama, kuid ütlesin ometi, et rohkem ju polegi kusagil. Küsija üllatus: „Kuidas? Rohkem polegi kusagil? On ju veel sissejuhatuses!” Selle peale raiusin mina juba kindlalt: „Sissejuhatuses küll ei ole.” Ja ütlesin siis, et võin istuda otsekohe jalgrattale, tuua kodust oma „Kalevipoja” ja selle ette näidata. Minu „Kalevipoja” sissejuhatuses oli „Eesti muistne põli enne meie päevasida”, 1953. aastal trükist tulnud väljaandes aga „Eesti muistepõli enne Vene valitsuse armutiiva kaitsemista”.

„Vene valitsuse armutiib” jäetigi meie muistepõlve kaitsma vist eepose kõigis trükkides, mis Nõukogude okupatsiooni ajal peaaegu neljakümne aasta jooksul välja anti. Ja alles 1992. aastal, kui „Kalevipoeg” jälle iseseisvaks saanud Eestis trükiti, on kõnealused read sissejuhatuses täpselt niisuguses sõnastuses, nagu need olid 1946. aastal.

Tervet Eesti ajalugu nähti teistmoodi?

1949. aastal oli ajakirja Kehakultuur mitmes numbris ilmunud pikk kirjutis võitmatust vene rammumehest Ivan Poddubnõist, kes osava võttega olevat seljatanud ka eestlase Georg Lurichi. Aga aasta hiljem, kui olime keskkooli 8. klassis, tõi mu pinginaaber kooli enne sõda Georg Lurichist kirjutatud raamatu, millest võisime hoopis vastupidist lugeda. Meie kooliaja õpikutes olid kõik tähtsamad leiutised venelaste tehtud, venelased olid parimad kirjanikud ja andekaimad heliloojad, aga niisugusel mõõdutundetul kiitmisel oli soovitule hoopis vastupidine mõju.

Juuni 1954. Keskkool on läbi saanud. Rein Järlik ema ja isaga pärast lõpuaktust. Foto: Erakogu

Millised anded sa oma vanematelt oled pärinud?

Teatud muusikaande olen pärinud emalt. Olen pisut akordioni õppinud, olen laulnud Tartu Üliõpilasmeeskooris, nagu nõukogude aastatel Tartu Akadeemilist Meeskoori nimetati. Puhja Keskkoolis olen tütarlaste ansamblit juhendanud, koos kooli direktori August Kirsipuuga oleme paljudel pidudel duetina esinenud. Ja olen haigestunud muusikaõpetaja asemel isegi laulutundi andnud.

Isalt olen saanud järjekindluse ja arusaamise, et parem on, kui saad kodus asjad ise oma kätega valmis ja korda tehtud, mitte ei pea professionaalidelt abi otsima. Ka ilusa käekirja, mida on ikka kiidetud, olen pärinud isalt.

Miks sa füüsikat õppima läksid?

Kambavaim viis. Meid oli kolm sõpra, kaks tahtsid väga füüsikasse ja oleksid pidanud mind reeturiks, kui oleksin alt ära hüpanud. Sisse aga sain ainult mina. Saatuse iroonia!Olin mõelnud žurnalistikasse astumisest ja veendusin varsti, et füüsika pole tõesti minu ala, kuid teaduskonna vahetamisest ei tahtnud mu vanemad kuuldagi.

Eks pean ennastki oma terava keele pärast süüdistama, et neljanda kursuse kevadel ühelt õppejõult arvestust ei saanud, eksamitele ei pääsenud ja pidin jääma kursust kordama.

1959. aasta veebruaris läksin rektori eriloaga kaugõppesse, 1. aprillil aga võeti mind füüsikaõpetajana tööle Elva rajooni Puhja Keskkooli. Ülikool jäigi kahjuks lõpetamata, Puhjas aga olin 1965. aasta suveni, kui ellu oli saadetud selle kooli kuus esimest lendu. Vilistlaste kokkutulekutele kutsutakse tänapäevani.

Sa oled väga andekas, vähemalt kolmele laulule oled nii sõnad kui ka viisi teinud.

Nii kukkus välja, aga mõne laulu olin ikka varem ka teinud. Meelelahutussarjas „Karussell” oli 1974. aastal üks saade pühendatud kartulile. Saatesse oli kartulist ka laule vaja, aga raha polnud, et neid mõnelt heliloojalt tellida. Nii sündisidki minu sõnadega „Kartulireinlender” (tuntud reinlendri „Oh sa poiss” viisil) ning „Kommunaalkeldri fokstrott”, „Kriminaalkartuli tango” ja „Kartulipüree valss”, millele tegin nii sõnad kui viisi. Saatesse läksid need lood Lembit Mägedi ja Mihkel Smeljanski esituses.