Kuidas ülejäänud söömiskõlblik kraam uuesti lauale panna?

Lihajääkidest saab valmistada maitsva supi. Foto: Schoening via www.imago-images.de/imago images/Schöning

Võtame toitu iseenesestmõistetavana, sest tundub, et sööki on külluses ja kõikjal. Me ei tunne end halvasti, kui selle ära viskame, sest tundub, et see ei saa kunagi otsa. Võime seda igal ajal, varahommikul, hilisõhtul ja öö läbigi juurde osta.

Seeniorid ehk mäletavad lapsepõlvest aega, kui toiduküllus polnud sugugi iseenesestmõistetav. Mulle meenub lapsepõlvest, kuidas ootasin läbematult ema töölt koju, sest kõht oli väga tühi, köögikapis polnud aga midagi, mida suhu panna. Ema oli poekoti ja varsti pliidil valmiva lihtsa toiduga näriva näljatunde leevendaja. Ootasin vanaema juures kärsitult, millal ta seakartulid ära kurnas, et saaks kuuma kartuli koos natukese või ja soolaga suhu pista. Või kui teine vanaema pühapäevalõunaks bubertit tegi. Või kui ta ahjust leiva välja võttis... Oh, neid söögiga seotud mälestusi on kindlasti igaühel.

On inimesi, kes raiskavad toitu, kuna saavad seda endale lubada. Neile on söök odav ja moodustab kõigest väikese osa eelarvest. Teised veeretavad igat senti näpu vahel ja jooksevad mööda poode paremaid pakkumisi otsides, kuid ikka viskavad toitu ära, kuna on emotsiooni ajel midagi odava hinnaga liiga palju ostnud. Või on epideemiahirmus liiga suuri varusid soetanud. Tihti arvavad väiksema koguse söögi äraviskajad, et sellega nad suurt pilti ei mõjuta. See on vale arusaam.

Kõige vähem raiskavad seeniorid

Toiduraiskamine on ülemaailmne probleem, mis muutub päev-päevalt aktuaalsemaks. Ligikaudu kolmandik kogu maailmas toodetud toidust raisatakse või jäetakse kasutamata. Toitu raisatakse selle tootmisest kuni tarbimiseni, ahela igas etapis.

Eesti inimene viskab aastas ära umbes 20 kg toitu. Mitte toidujäätmeid (neid on mitu korda rohkem), vaid just sööki. Aastas teeb see kokku rohkem kui 25 000 tonni. 2014. aasta uuringu põhjal raiskavad kõige vähem toitu vanemad inimesed, nii üksikud kui ka koos elavad üle 65aastased, kõige rohkem lastega pered. Enim visatakse ära valmistoidujääke: rohkem kui kolmandiku jagu äravisatavast toidust, millest omakorda umbes kolmandiku moodustab toit, mis söömise järel taldrikule jäi. Prügikasti lendavad supid, pudrud (umbes viiendiku jagu), keedetud, küpsetatud, pudrukartul ja köögviljad. Liha ja eriti kala visatakse ära kõige vähem.

2014. aasta uuringu põhjal raiskavad kõige vähem toitu vanemad inimesed, nii üksikud kui ka koos elavad üle 65aastased, kõige rohkem lastega pered. 

Ligi pooltel juhtudel visatakse toit minema, kuna seda pole jõutud ära süüa ja see on riknema läinud. Ära visatakse ka liiga palju valmistatud toitu või kasutustähtaja ületanud, aga ka lihtsalt liiga kauaks seisma jäänud toitu. Puuvilju ja marju, köögivilju ning riisi, makarone ja muid teraviljatooteid visatakse valdavalt ära riknemise tõttu.

Rahasse panduna on keskmine Eesti perekonna toidukadu umbes 120 eurot aastas, lastega perel isegi 200 eurot. Kokku raiskavad Eesti pered aastas söögipoolist 63 miljoni euro eest. Mõelda vaid! Kõik oleme sellesse väikese panuse andnud, aga kokku tuleb hiigelarv!

Toitu ära visates raiskame muidugi iseenda raha, aga mitte ainult. Raiskame sellega ka muid ressursse – maad, vett, energiat ja tööjõudu, mida toidu tootmiseks ja valmistamiseks on kulunud.

Kuidas süüa targalt?

Näiteks toitu ise kasvatades. Või valides ühe nädala, mille jooksul kirja panna kõik söödav, mille ära viskate.

Uuringu järgi ei tea üle poolte inimestest, mida tähendab parim enne, ja pea kolmandik ei tea kõlblik kuni tähendust. Kõlblik kuni märkega toiduaine on ohutu kuni märgitud kuupäevani (nt liha ja kala), parim enne tähistab kuupäeva, milleni säilib toote nõuetekohane kvaliteet. Süüa aga võib seda ka pärast parim enne kuupäeva möödumist.

Soovitatakse söögilauas üles võtta jututeema toidu äraviskamisest tekkinud keskkonnamõjust. Või asetada vanemad toiduained külmikus ettepoole ning uuemad tahapoole. Soovitatakse toidukord planeerida ja ostunimekiri koostada, et vältida emotsioonioste. Või teha süüa kapis leiduvast loovalt ja leidlikult.

Vanemaealistes elab usk, et ühtegi toitu ei tohiks ilma äärmise vajaduseta ära visata. Ent teeme seda siiski. Väärikas eas inimene ikka enne tavaliselt nuusutab, maitseb, uurib ja veendub: mis ei kõlba, see ei kõlba. Kui veel kuidagi saab, siis püütakse see mingil viisil ära kasutada. Nooremad vaatavad – puuvili natuke lössis ja plekiline ning siuhti – prügikasti.

Toidujäägid pärast pidu

Süüa jääb järele tavaliselt pärast pidu. Enne pidu muretseme alati, kas toitu ikka jagub, ja pärast pidu, mida ülejääkidega teha. Mida külalistele kaasa pakkida ei õnnestu, tuleb endal, nagu kogenud peokorraldajad ütlevad, „ära lahendada”. Hapuks läinud salatiga pole muidugi enam midagi teha, aga igati söömiskõlblikule kraamile saab küll uue elu anda