Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Voldemar Kuslap: Kui hing on noor, elame kõik katsumused üle

Vahel kaupluses käies Voldemar Kuslap üllatub, kui end juhuslikult peeglist ­silmab: kes see morn inimene on? „Siis noomin end: Arnoldi poeg, 83 aastat on siiski saavutus! Naerata ometi!” ütleb Eesti kergemuusika elav legend. FOTO: Liis Treimann

«Vahel kaupluses käies üllatun, kui end juhuslikult peeglist silman: kes see morn inimene on? Siis noomin end: Arnoldi poeg, 83 aastat on siiski saavutus! Naerata ometi!» ütleb Eesti kergemuusika elav legend Voldemar Kuslap.

«Aasta on olnud raske, eriti muusikutele. Eluaastatele lisanduvad teatud ealised iseärasused. Ei jaksa näiteks enam metsajooksu teha. Kuid õnneks on jätkunud nii häält kui ka ülesastumisi. Olen tänulik kõigile esinema kutsujatele, sest esinemistest sõltub ju laulja füüsiline ja vaimne vorm,» räägib 24. septembril 83. sünnipäeva tähistanud Voldemar Kuslap.

«Oma esinemistel püüan alati mitte ainult laulda, vaid ka meeleolu luua. Mul on oma nišš, repertuaaris nii opereti-, muusikali- kui ka estraadiklassikat, isegi rahvalikke hitte publikuga koos laulmiseks. Sellist muusikat, mida, kurb tõdeda, raadiojaamadest väga tihti ei kuule. Olulise osa mu ülesastumistest moodustavad humoristlikud luuletused. Muusikapalade vahele räägin naljakaid juhtumeid teatris töötatud aastatest, sekka isegi anekdoote. Selline suhtlusvorm aitab kuulajatega paremat kontakti luua.»

«Kindlasti avastasid paljud inimesed möödunud suvel Eestimaa uuesti. Mina nende hulgas. Arvasin küll, et olen Eestile aastate jooksul ringi peale teinud, aga sõpruskonnaga nüüd sügisel mööda Võrumaa metsateid sõites üllatusin taas: kui imeliselt kaunil maal me elame!»

Suur rõõm suvekodu üle

Niisama suurt rõõmu tunneb Voldemar oma Muraste suvekodu aia üle. «Kõik oma kätega istutatud. Ega mul mingeid aiapidamise teadmisi polnud, aga olen ju maal sündinud-kasvanud. Nüüd käin seal ringi, rind kummis nagu Mitšurinil – kõik puud ja põõsad kasvavad ja kannavad vilja. Eks mul on seal natuke Tootsi peenart ka. Olen istutanud sinna kastaneid ja kuuski, tammesid ja vahtraid – et sügisel oleks värvikirevust. Kui see kaldaalune pool lehte läheb, tekib külmade meretuulte kaitseks roheline sein, ja vaat siis on suvilas tore olla! Tore on vaadata, et mis maha pandud, see kannab vilja ja õitseb, ehkki siinne maa on paepealne, mulda on vaid õhuke kiht. Oli kunagi vaid kadakaväli, osaliselt kuivanud puudega ja rästikuid täis.»

Kaldaaluse vahtrasalu idee sai laulja ühelt aastakümnete taguselt reisilt. «1971. aasta septembris sõitsin kolme estoonlasega Kanadasse ringreisile, lennukiaknast avanes nende päevade jooksul täiesti hingemattev vaade. Ei jõudnud seda vahtralehemaa ilu ja värvikirevust ära imetleda. See oli nagu hiigelrüiuvaip punase ja kollase kõikmõeldavais varjundeis. Hõõguvpunane, otsekui metsatulekahju, sekka türkiissinised metsajärved. Nii tahtsingi seda ilu ka oma koju, ehkki sügiseti on vahtralehtedega toimetamine päris suur töö.»

Hõõguvpunane, otsekui metsatulekahju, sekka türkiissinised metsajärved. Nii tahtsingi seda ilu ka oma koju, ehkki sügiseti on vahtralehtedega toimetamine päris suur töö.

See ilus ja värviline Kanada reis jättis lauljale paraku ka ühe kurva mälestuse. «Seesama Il-62, millega Moskvast lendasime, kukkus järgmisel päeval Moskvasse tagasi lennates alla. 182 inimesega pardal. Selle nädala jooksul linnade vahet lennates ja veel hiljemgi kuulasin väga tähelepanelikult, kuidas lennukimootorid töötavad.»

55 aastat abielus

«Olime Kaiega kursusekaaslased juba muusikakoolis. Kolm kursust me teineteist justkui ei märganudki, aga siis see läks. Kaiega abiellusime 1965. aastal, nüüdseks oleme koos juba üle poole sajandi. Kõige tähtsam abielus on teineteisemõistmine, teineteisele hingamisruumi andmine,» arvab laulja.

Paaril on kaks last ja kuus lapselast. Ja mitte ainult – poeg Argo vanemal tütrel endalgi on nüüd tütar. Pisike lapselapselaps Lilli on teinud teeneka laulja vanavanaisaks.

Voldemar Kuslap ­abikaasa Kaiega kodus Mustamäe korteris. FOTO: Tiina Kõrtsini / Õhtuleht

«Arvan, et mitte kunagi elus pole liiga hilja õppida midagi uut,» arvab Voldemar Kuslap. Tema ise õppis nullist alates ehitusmeheks küll ligi nelikümmend aastat tagasi, kuid usub praegugi: inimene on üllatavalt leidlik, kui on vaja. Ja kui raha napib.

«Sain võimaluse soetada Murastesse suvilakrundi. Vasarat olin käes hoidnud, äia juures katust parandanud ja pisiremonti teinud. Üks soomlasest sõber naeris, et maja ehitamine on imelihtne. Selleks on tarvis ainult kolme asja: raha, raha ja veel kord raha! Nii ma siis mõtlesingi, et mina ehitusega küll hakkama ei saa. Aga inimene on üllatavalt paljuks võimeline, kui väga vaja. Head sõbrad ja kolleegid aitasid. Ise ka imestasin, kui maja lõpuks püsti sai. Häda õpetab paljusid asju, vajadusest sünnivad kogemused ja tegelikult pakkus ehitamine mulle suurt rõõmu.»

Tagasi üles
Back