P, 4.12.2022

Hedvig Hanson: Üksindus ei ole tingimata hirmutav

Hedvig Hanson
Hedvig Hanson: Üksindus ei ole tingimata hirmutav
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Hedvig Hanson
Hedvig Hanson Foto: Erakogu

Üksindus on paljudele nukker väljavaade või käesolev reaalsus. Vanuse lisandudes terendab üksindus olemuslikuna ning see on isegi loomulik paratamatus, mõnikord ka teadlik valik.

Ikka on arvatud, et lühiajaline üksindus võib olla kosutav, ent paratamatu üksildus tekitavat lausa hingelisi piinu. Kui sul pole muud valikut, või õigupoolest, kui üksindus mõjub kui karistus. Taoline üksindus võib inimese viia kibestumiseni.

Vastuolulisel moel tekib inimese esimene ja tihtipeale ka viimane üksildusetunne ikka peresuhetega seonduvalt. Kuulsin hiljuti üht keskealist naist kibedalt ütlemas, et lastele ei pea küll elama, nemad tulevad kunagi sind vaatama ainult siis, kui vaja oma lapsed sulle hoida tuua… See tundus nukker. Niisamuti ütles kunagi üks meesterahvas, kui talle lapse sünni puhul õnne soovisin, et lapsi ikka vaja, siis on keegi, kes sind vanadekodusse paneb! Küüniline. Kuidas inimene jõuab nende halvavate mõteteni ja peamine – kuidas taolise elukibedusega üldse elada?

Kuidas inimene jõuab nende halvavate mõteteni ja peamine – kuidas taolise elukibedusega üldse elada?

Mitte kõigil pole pilvitut lapsepõlve, kus vanemad armastavad teineteist ja hoolitsevad laste eest. Sõja ajal elanud inimestel tuli lihtsalt ellu jääda, töötada ja loota iseendale (jällegi!) Pärastsõjaaegsel põlvkonnal ei olnud tihtipeale isasid, nad olid jäänud sõtta või saanud sõjast psühhotrauma, emad-vanaemad kasvatasid üksi lapsi. Sel ajal kasvanud poistel puudus isa eeskuju ja paljud neist polnud omakorda head isad. Kogu koorem naistel, olid emad jällegi närvilised, kurnatud, käisid tööl ja teenisid raha, et lapsi toita, romantikaks polnud kauaks aega. Lapsed tuli üles kasvatada! Nõrkade meeste seas levis alkoholism ning minnalaskmine. Lootusrikkaid väljavaateid ei soodustanud ka poliitiline olukord ja suletus.

Nüüdne põlvkond jällegi elab liberalismis ja kõik on sootuks pea peale pööratud – moodne kärgperendus, laste kolimine ühe vanema juurest teise juurde, ei ole just päris ideaalne? Tegelikkuses on inimesed justkui järjest töökamad, tublimad, aga aega lastele ikka ei ole, lapsed on jäetud nutiseadmete „hoida”. Sealt, tohutust info prügikastist kooruvad omakorda ärevushäired. Noored maadlevad depressiooniga. Sest tegelikkuses nende hingedest ei hoolita. Vanemad töötavad jällegi, et olla edukad ja teenida, et siis kulutada, osta kõike seda, mida meil on nüüd külluses! Millal ometi inimene targaks saab!

Noored maadlevad depressiooniga. Sest tegelikkuses nende hingedest ei hoolita. 

Meile ei öelda: võta aega, anna aega. Anna hinge avarust. Selleni pead ise jõudma. Pead välja kiskuma end sellest kiirustava eduühiskonna oravarattast, hukatusse ja tõelisse üksildusse kihutavast rongist maha astuma. Kui kord oled astunud vaimsele teekonnale, on su algus tehtud. Sealt algab tugevaks kasvamine. Loomulikult on sel teel kaikad kodarasse loopijaid, keda valdab kadedus, mõistmatus, mille taga on tihti hirm iseenda tühisuse ees. Argus ja oskamatus midagi muuta.

Alul võib üksindus tunduda hirmutav. Aga „edasijõudnud üksildased” teavad – sel on tohutu potentsiaal ning väljavaade tõeliseks avaruseks ja avanemiseks. Ootame õnne ja lunastust tihti teiselt inimeselt ja see ootus võib kujunedagi suurimaks pettumuse allikaks, mis meid kibestab ja üksildusemülkasse tõmbab. Kui suudame lahti lasta pettumusest, mida teine inimene meile valmistas, on võimalik ka andestada. Temalgi on oma õppetunnid. Olgu siis ema, isa, elukaaslane või laps. Jah, oma lapsi peame hoidma, kuid ka temal tuleb mingil hetkel minna lasta. Ideaalis, kui oleme olnud teadlikud, tuleb ta meie juurde tagasi ning mitte ainult siis, kui tal vaja oma lapsed hoida tuua. Ta tuleb tagasi igal võimalusel ja tänuga. Ometi ei tohi me üleliia oodata kelleltki. See tekitabki suhetes pingeid. Tasakaalu leida ongi raske. Aga see on püüdmist väärt. Paremate suhete nimel.

Kui ja kuni meie juurde aga ei tulda, peaksime oskama kenasti ka iseendaga hakkama saada. Isegi üksindusaega nautima.

Mina olen üksi kasvanud laps, palju omapead ringi käinud ning looduse tuge nautinud. Olen selle eest väga tänulik, see on siiani kosutav. Üksi metsarajal kõndides ei tunne ma end iial üksikuna. Mu ümber on ju puud, taimed, kusagil on loomad, puudel laulavad linnud, loodus on täis värve ja lõhnu, see kõik on loodud, et meid toetada! Ka koduloom on üksikule inimesele suureks toeks, tema armastus on alati tingimusteta ning see on midagi, mida võiksime loomalt õppida. Ütlen ikka, et mu kass on mu parim terapeut, kuigi olen elu keerulisematel hetkedel ka terapeutidega kohtunud.

Ent isegi paremini kui rääkimine aitab tunnetamine, tajumine. Teadmine, et igast olukorrast on võimalik välja tulla.

Nüüdseks olen jõudnud arusaamiseni – üksindus ei pruugi olla kohutav, vastupidi. Oma füüsilises üksinduses on meil rohkem aega iseendale, loomingule, oma hinge kuulatamisele. Ja kui endal oskused otsas, on just üksinduses hea läbi looduse edasi minna. Üldsegi mitte inimsuhetest kibestununa. Hoopis tänulikumana. Ka suhted teistega on rahulikumad, kui ise oled teadlikus tasakaalus. Kui ei vala oma ülevoolavaid tundeid teistele ega oota neilt seda, mida neil pole anda. Olen sooja inimesena suur kiinduja olnud. Sellest lähtuvalt ka pettuja. Nüüd oskan paremini distantsi hoida, et ennast ja oma suhteid säilitada.

Jõuluaeg on üksikutele raske taluda, ikka tundub, et pered on koos ja naudivad lähedust, aga tihtipeale on see vaid väline. Seesmiselt tuntakse ka koos olles üksildust, kui suhted on keerulised. Nõnda ei saa öelda, et jõuluajal üksi olev inimene oleks üksildasem, kui on teadlikkust ja usku. Sest jõuluajas on palju imelist, ja mis peamine, see on valguse algus.

Kosutavat üksindust ning hinge täitvat suhtlust iseenda ja teistega!

Kes on Hedvig Hanson?

Eesti laulja Hedvig Hanson sündis 22. aprillil 1975 Tartus. Oma ande päris ta emalt, tuntud lauljalt Novella Hansonilt, ning isalt, laulvalt näitlejalt Tõnu Kilgaselt. Ka Hedvigi kaks isapoolset vanavanemat tegelesid näitekunstiga: vanaema Ellen Kaarma oli aastatel 1951–1967 Vanemuise esinäitlejanna, vanaisa Lembit Mägedi oli näitleja Vanemuises, hiljem Endlas.

Kaheteistkümneselt kolis Hedvig vanaema juurest Tõrvast Tallinna ja asus õppima Tallinna 21. keskkooli muusikaklassi. Järgnesid klaveriõpingud Tallinna Muusikakoolis, mille ta lõpetas edukalt 1992. aastal. Kuigi Hedvig lõpetas keskkooli viitega, otsustas ta iseõppimise kasuks.

Ta on välja andnud kümme muusikaalbumit. 2010. aastal pälvis Hedvig Hanson särava loomingulise aasta eest Kultuurkapitali aastapreemia. 2012. aastal ilmus Hedvig Hansoni sulest raamat „Jutustamata lugu”, mis räägib tema traagilise saatusega vanaemast, näitlejanna Ellen Kaarmast. 2016. aastal nägi trükivalgust „Kirju mandrilt”, kus Hedvig Hanson avab oma peidus poole. Autoril tuleb jagada end erinevate rollide vahel: ta on artist, ema, naine, aga eelkõige inimene, kes soovib eneses elu keerulisuse kiuste säilitada puhast lapsemeelsust ja avastamisrõõmu. Hedvig Hansoni kasvatab kaht poega, Holgerit ja Danieli.

Märksõnad
Tagasi üles