:format(webp)/nginx/o/2020/12/11/13523618t1h3ff1.jpg)
Maimu Fiechter toob Austraalias jõuluajal tuppa ehtsa kuusepuu, millele sätib külge ehtsad küünlad. „Tavaliselt on nii palav, et küünlad lähevad kuusel hästi kõveraks,” tunnistab tarmukas vanadaam.
Maa, kus küünlad sulavad jõulupuul kõveraks
Jõulude ajal kangastub 92aastase Maimu Fiechteri silme ette noorusaegne karge lumine mets. Siis on tema hinges suur koduigatsus. Sel ajal tuleb kivipõrandalt ja külma jäätist süües leevendust otsida.
/nginx/o/2020/12/11/13523587t1hed14.jpg)
Kuigi elutee käänud viisid Tartus sündinud Maimu Fiechteri teismelisena sõja eest põgenedes koos perega esmalt Saksamaa kaudu Šveitsi ja sealt viiekümnendatel maakera kuklapoolele Austraaliasse, hoiab oma elu sealgi looduslähedaseks sättinud tarmukas vanaproua sünnimaad ja siinseid lapsepõlveradasid oma südames.
Kodumaast kaugel elades peitis kunsti hindav, muusikat ja koorilaulu jumaldav sopranihäälne Maimu oma hingevalu koorides laulmisesse ja äritegevusse. Oma viimase Eestis käigu võttis ta ette Eesti suureks juubelilaulupeoks, et sellest vahetult osa saada.
„Ei osanud arvata, et peo avakontserdiks enam pileteid ei saa. Saad äkki mind aidata kasvõi ühe piletiga. Tädi jõudis eile õhtul Tartusse,” viskab väikeses piletilootuses mu tuttav Silvia Pütsepp otse Maarja kiriku ukse ees veerand tundi enne XXVII üldlaulupeo „Minu arm” avakontserti õngekese õhku.
Bingo! Mul oli sünnipäev ja head sõbrad üllatasid mind kingitud kontserdipiletiga. Kinkijad ei teadnud, et mul juba oli pääse. Nii istusimegi jaanieelses kaselõhnalises renoveerimisjärgus vanas pühakojas soojal juuniõhtul väliseesti prouaga lähestikku.
Laval tuli esmaesitlusele Jüri Reinvere juubelipeoks loodud teos „Mu isamaa. Mu õnn ja rõõm”, esinesid rahvusmeeskoor, TÜ akadeemiline naiskoor, Vanemuise sümfooniaorkester, solistid. „Nii ilus,” naeratab Maimu Fiechter, silmis niiske läige.
Olen nii õnnelik, et saan olla koduses Tartus, oma sünnilinnas suurte pidustuste ajal.
Uskumatult hea rühi ja suhtlusalti Maimu päevad olid Tartus ülitihedad. „Olen nii õnnelik, et saan olla koduses Tartus, oma sünnilinnas suurte pidustuste ajal,” rõõmustab kaugel maal pensionipõlve pidav Maimu Fiechter. „Mul oli enne abiellumist kena Eesti nimi, Leesik,” lisab ta.
Paar päeva enne Tartust ärasõitu sätib ta oma lihtsad, ikka veel üsna tuhktumedad juuksed õhtul algavaks võõrustaja Silvia sünnipäevapeoks korda. „Ma pole juuksuris aastakümneid käinud. Kui juuksed pikaks venivad, lasen need pojal Mattil lihtsalt lühemaks lõigata,” räägib ta naerulsui.
Ta jutustab ühe teda Eestis üllatanud elulise episoodi. „Kujutate ette, mul tuli ühel õhtul üks hammas välja. Õnneks ei neelanud ma seda alla. Panin selle valgesse salvrätti. Sõbrad viisid mu tohtri juurde, kes pani mu oma hamba paika tagasi. Austraalias küll seda poleks tehtud, oleks pakutud uue panemist. Hambaravi on meil (Austraalias) kallis.”
Sorava ladusa jutu, üllatavalt hästi säilinud emakeelega ja fantastilise mäluga Maimu jutustab oma valu, igatsust ja põnevust täis elust väga kaasakiskuvalt. 12aastaselt läbi elatud südamevalu, kui 1941. aastal küüditati tema Elva-aegne lapsepõlvesõbratar koos vanematega, ajendas noorukest Maimut päevikut pidama.
Võlus looduslähedane elu
Maimu vanemad, ema Magda Hindrikson ja isa Johannes Leesik olid pärit Tartu lähistelt Pangodi kandi taluperedest. Nad olid kohtunud tantsupeol. „Sündisin Tartus Toomemäel 4. novembril 1928. Jalutasin nüüdki Toomel, kuigi selles majas pole enam sünnitusmaja. Alles pole ka kuulsat Kivisilda. Oi, mul on nii palju häid ja helli mälestusi Tartust,” räägib Maimu heldinult.
„Ema oli vaiksema loomuga, kodune. Laulis kenasti. Hiljem rääkis ema, et isa armastas väga teatrit, eriti balletti, klassikalist muusikat, kino ja soovis käia palju kultuuriüritustel. Olin kõigest kolmene, kui vanemad lahku läksid.”
Elutee viis Vorbuse mõisas kokana töötanud Maimu ema kokku endast kümme aastat noorema šveitslase Friedrich Gübeliga. Šveitslase isa oli tulnud enne esimest maailmasõda Eesti mõisatesse juustumeistriks. Nii õppis temagi Õisus sama ametit.
Oma praeguse Austraalia kodu juurde istutasin ka kase, et kodumaad meenutada.
Väike Maimu veetis suved sugulaste juures Vastse-Kuustes ema noorema õe juures Leevakul. „Mulle meeldib väga Eesti loodus, mäekünkad, järved, palju rohelust, kasemetsad, heinamaad, põllud. Oma praeguse Austraalia kodu juurde istutasin ka kase, et kodumaad meenutada.”
Ärev päev aastal 1944
Saksa ajal sai Maimu šveitslasest kasuisa tööd Rakvere lähistel juustutööstuses. Maimu jätkas kooliteed Rakvere gümnaasiumis. „Saksa armee vajas juustu ja seda toodeti väljaspool Rakvere vanades kivimajades. Juust läks armeele, eestlased said seda vähe. Kuigi käis sõda, nälga ja puudust meil polnud,” meenutab Maimu.
1944. aasta septembris oli rinne juba üsna Rakvere lähedal. „Eks ikka alguses lootsime, et ei pea lahkuma. Ema oleks väga tahtnud koju jääda. Tal oli nii kahju ära minna. Aga me ei saanud jääda.”
See oli ärev päev, 20. september. „Kästi ruttu-ruttu asjad õhtuseks äraminekuks valmis panna.” Üks juustumeistrist kasuisa tuttav ohvitser oli leidnud põgenejatele Tallinnasse jõudmiseks vana auto. „Meiega oli veokis veel kaks peret. Rakveres jäid Pika tänava keldrid šveitsipärast juustu (Edam, Tilsten) täis.”
Teel Tallinnasse veoki mootor jukerdas, koguni kahel korral jäädi teele. „Korraks lootsime jälle, et ei peagi lahkuma. Olime katkise autoga teel kogu öö, 12 tundi. Ja ikka usuti, et läheme ära vaid mõneks kuuks ja siis tuleme tagasi.”
Tallinnast olid laevad põgenikega juba lahkunud. 21. septembri õhtul, pool päeva enne Vene vägede Tallinna jõudmist, said veoautoga Rakverest tulnud põgenikud nn Saksa hävitaja-patrull-laevale, mis kaitses merel suuri laevu.
„See oli saatus, et kasuisa suutis leida kohad patrull-laeval. Laevamehed lubasid naised, meiega oli väiksel alusel veel kaks noort lastega naist, oma asemetele magama. Leedus saime suure laeva peale, jõudsime Gotenhafenisse, sealt edasi Saksamaale. Kaks laeva põgenikega oli sakslaste õhurünnakute tagajärjel Liivi lahes põhja läinud, nende seas enam kui kolme tuhande inimesega Punase Risti laev Moreo.”
Põgenikud jõudsid Berliini kaudu Lõuna-Saksmaale. Šveitsi päritolu kasuisa käis konsulaadis uurimas, ehk saaks perega neutraalsesse Šveitsi minna. Hirmsa sõja lõpuni oli jäänud paar-kolm nädalat. Lõpuks jõutigi 1945. aasta juunis Gübeli kodukanti, mägisesse Sankt Gallenisse.
Abielu kohaliku noormehega
Šveitsi kirdeosas asuvas mägilinnas ei saanud põgenikud kohe tööd. Perepea läks juurviljalattu. „Tahtsin väga edasi õppida, kuid peres ei jätkunud raha. Probleemiks oli minu välismaa päritolu, segadus oli ka dokumentidega. Gümnaasiumitunnistuse saamiseks jäi kaks aastat puudu. Olin nii kurb, et enam õppida ei saanud,” räägib Maimu.
Probleemiks oli minu välismaa päritolu, segadus oli ka dokumentidega.
Maimu, kes Šveitsis sai 16aastaseks, üritas minna hambaarsti assistendiks. Ei võetud, sest oli välismaalane. Lõpuks sai ta koha ühe fotograafi juurde, kus tegi palga eest ka koduseid majapidamistöid.
Emalt kauni sopranihääle ja isalt teatriarmastuse pärinud noor eestlanna hakkas vabal ajal laulma kohalikus ooperikooris, itaalia keeles ja käis palju teatris, mille juures koor tegutses. Kooris laulmine ja kohalikust kunstielust osasaamine tasakaalustas Maimu edasiõppimise igatsuse. Eestlasi selles linnas ei olnud. Kooris laulmine aitas tutvusi luua ning tõi Maimule kohalikke sõpru ja tuttavaid.
Elavaloomuline Maimu tutvus pika tumedapäise šiki Šveitsi noormehe Wilhelmiga. „Ta oli minust seitse aastat vanem. Pärit kuuelapselisest perest. Neil oli linna lähedal väike farm. Pere oli antikommunistlike vaadetega. Uus sõber töötas kellassepana ja oli oma ametis väga hea. „Meil oli ilus sõprus. 1950. aasta septembris abiellusime. Mehel oli oma väike korter,” meenutab Maimu helgemat noorusaega võõrsil. 1952. aastal sündis noorpaaril poeg, kes sai nimeks Matt. Pere kodune keel oli saksa keel.
