Alzheimeri tõbi ohustab naisi rohkem kui mehi
Kuni kaks kolmandikku kõigist dementsuse juhtumitest on põhjustatud Alzheimeri tõvest. Teadus ei oska tänini seletada, miks on kuldsesse ikka jõudnud naiste risk haigestuda Alzheimeri tõppe ligi kaks korda suurem kui eakaaslastest meestel.
Tohtrite sõnul on suitsetamisest loobumise, rohke liikumise, tervisliku igapäevamenüü ja – see on peamine – sotsiaalselt aktiivset elu elades võimalik vahe mõistus ja terav keel kuni kõrge vanuseni säilitada.
Uuringud on näidanud, et naiste risk haigestuda 65. eluaastaks Alzheimeri haigusesse on üks kuuele, meestel üks üheteistkümnele. Rolli ei mängi vaid naiste kõrgem eluiga.
Hiljutised teadustööd on näidanud, et naiste ja meeste ajustruktuur erineb mõnevõrra. Isesugune on ka naiste ja meeste hormonaalne füsioloogia, soospetsiifilised hormoonid mõjutavad aga suuresti peaaju funktsioone. Nii on vanematel diabeeti põdevatel naistel ja ka neil, kellel östrogeeni veres rohkem, dementsuse risk suurem.
/nginx/o/2019/12/09/12798932t1h6e2d.jpg)
Tartu Ülikooli geriaatri Kai Saksa sõnul avaldub varase algusega Alzheimeri tõbi enne 65. eluaastat ja võib olla seotud pärilikkusega. Hilise algusega Alzheimeri tõbe esineb varasest palju sagedamini.
Ei ole täpselt teada, miks mõnel inimesel kujuneb Alzheimeri tõbi, kuid paljudel jääb mõistus elu lõpuni selgeks.
«Ei ole täpselt teada, miks mõnel inimesel kujuneb Alzheimeri tõbi, kuid paljudel jääb mõistus elu lõpuni selgeks. Oma rolli mängivad tõenäoliselt nii geneetilised ja keskkondlikud tegurid kui ka elustiil. Kõige kindlam teadaolev riskitegur on vanus. Haiguse tekkimist soodustavate riskidena on välja toodud veel suitsetamist ja keskeas depressiooni põdemist. Stress keskeas näib andvat mälule hoobi. Ühest uuringust ilmnes naistel selge seos keskeas tabanud stressirohkete elusündmuste ja vähenenud kognitiivse võimekuse vahel.»
Teine kindel riskifaktor dr Kai Saksa sõnul on geneetika, millel on samuti seos suurema hulga kolesterooli esinemisega veres.
Loomulik unustamine või algav dementsus?
Vanemas eas hakatakse rohkem unustama. Dr Kai Saksa sõnul võib olla tegemist loomuliku vananemisega või algava tervisehäirega. «Enamasti ei põhjusta unustamine igapäevaelus olulisi probleeme. Kui aga unustamine hakkab segama inimese igapäevaelu ning ta ei saa varem osatud tegevustega enam hakkama, võib tegemist olla dementsusega.»
Uuringutest on nüüdseks selgunud, et üle 65-aastaste vanuserühmas on dementsuse levimus umbes 5–8 protsenti, kuid üle 80-aastaste seas kannatab selle sündroomi all juba iga kuues ehk enam kui 20 protsenti meie vanemaealistest.
Võttes aluseks WHO andmed, et ligi 5 protsenti vanemaealisest elanikkonnast on dementsusega inimesed, peaks Eestis olema hinnanguliselt 15 000–17 000 dementsussündroomiga inimest, kuid riiklik statistika seda eraldi ei kajasta. Eestis on dr Kai Saksa hinnangul dementsus tugevalt aladiagnoositud, diagnoos pandud inimesele alles haiguse hilises staadiumis ning hinnanguliselt on diagnoosi saanud vaid kümnendik tegelikest haigetest.
Eestis on dr Kai Saksa hinnangul dementsus tugevalt aladiagnoositud.
Haigekassa andmetel sai aastatel 2013–2017 esmakordselt dementsuse diagnoosi 17 682 inimest. Haigekassa andmetel pannakse see diagnoos aastas keskmiselt 3000 inimesele. Kui rahvusvahelisi andmeid Eestiga kohaldada, võiks eeldada, et meil võiks olla dementsusega inimesi neli korda rohkem, kui praegu diagnoositud.
«Mäluhäirete peamine riskifaktor on vanus. Samas ei haigestu näiteks Alzheimeri tõppe sugugi pelgalt pensioniikka jõudnud inimesed. Soomes kannatab erinevate mäluhäirete, sealhulgas aegamisi süveneva Alzheimeri tõve käes umbes 7000 tööealist inimest,» ütleb ajakirjale IL Terveys neuroloog Kati Juva.
Kuidas eristada loomulikku vananemisega kaasnevat sagenenud unustamist algavast dementsusest? Tartu Ülikooli geriaater Kai Saks teab, et unustamise taga ei ole alati algav Alzheimeri tõbi.
Unustamist võivad põhjustada tema sõnul ka kilpnäärme alatalitlus, B12-vitamiini puudus organismis, healoomuline ajukasvaja. «Võimalik, et probleemid on hoopis psüühilist laadi – masendus, krooniline väsimus, pidev stress või pikka aega kestnud elu infokeerises.»
Esialgu võib olla geriaatri meelest raske eristada algavat dementsust normaalse vananemisega seotud mälu halvenemisest, näiteks raskused nimede ja nägude meenutamisel. «Haigestumisel hakatakse unustama pisiasju: kaotatakse võtmeid ja dokumente, kodust väljudes unustatakse uks lukustamata, toitu valmistades jääb pott pliidile või gaasikraan lahti, juba ammustest aegadest osatud toiduretseptid lähevad valmistamisel segi jne. Esimesed sümptomid pannakse sageli ekslikult vananemise või stressi arvele,» kirjeldab dr Kai Saks.
Tema sõnul on võimalik põhjalikul neuropsühholoogilisel testimisel leida kergeid kognitiivseid raskusi kuni kaheksa aastat enne, kui saab kliiniliselt diagnoosida Alzheimeri tõve. «Normaalse vananemisega seotud unustamine on selline, et inimene konkreetsel hetkel küll ei suuda meenutada mõnd nime või telefoninumbrit või unustab kokkulepitud kohtumise, kuid tal tulevad need hiljem meelde,» selgitab Tartu Ülikooli geriaater Kai Saks.
Dementsussündroomi tekkimise esimene märk võib olla raskus uue informatsiooni hilisemal meenutamisel.
«Dementsussündroomi tekkimise esimene märk võib olla raskus uue informatsiooni hilisemal meenutamisel. Teisalt ka oluliste tähtpäevade ja sündmuste unustamine, tavapäraste toimingute unustamine (nt ei leia koduteed, eksib). Inimesel läheb järjest sagedamini vaja erinevaid abivahendeid, näiteks ta peab kogu oma päeva ja nädala tegemised üles märkima. Samuti üha sagedamini paluda lähedastelt abi asjadeks, mis varem probleeme ei valmistanud, näiteks sisseostude tegemine, elamise koristamine.»
