N, 2.02.2023

Jüri Kuuskemaa loovib nooruse ja antikvaarsuse vahel

Jüri Kuuskemaa loovib nooruse ja antikvaarsuse vahel
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tuntud kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa aastanumbrite vahetumist ei karda. „Ootan põnevusega oma ­78. sünnipäeva. Mu kallis kaasa Aet oskab suurepäraselt küpsetada ja kindlasti saan sünnipäeval maitsta ka oma lemmikut – tema hõrgutavat kapsapirukat. Ja seda koos laste ning laste­lastega.”
Tuntud kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa aastanumbrite vahetumist ei karda. „Ootan põnevusega oma ­78. sünnipäeva. Mu kallis kaasa Aet oskab suurepäraselt küpsetada ja kindlasti saan sünnipäeval maitsta ka oma lemmikut – tema hõrgutavat kapsapirukat. Ja seda koos laste ning laste­lastega.” Foto: Peeter Langovits.

Hinnatud giidi Jüri Kuuskemaa sõnul tähistab sõna „meelelahutus” sageli üsna ajuvabasid nähtusi. Tema eelistab sellist meelelahutust, mis tõuseb tasemele „meelelohutus” ja „meeleülendus”.

„Ma ise eriti lohutamist ei vaja. Ma ei tea, mis on igavus. Ihu ega hing ei valuta. Tegevust ja tunnustust on. Endale enamat tahta ei oskagi. Küll aga ligimestele alates oma lastest ja lastelastest. Sealhulgas 60+ lugejatele. Et Eesti elu edeneks!” soovib Jüri Kuuskemaa, meie kõige tuntum kunstiajaloolane.

Rahvusvaheliselt hinnatud giid ja turismireiside juht, ajaloolistel tähtpäevadel Tallinna heerold. Avaldanud rea muinsuskaitse- ja ajalooraamatuid, teinud raadio- ja televisioonisaateid, kirjutanud arvamuslugusid ajalehtedesse.

Tänavu oktoobris ilmus tema raamat vana Tallinna pärimustest ja tõsilugudest. Ikka pöördutakse tema poole, kui tekib mõni küsimus keskaja, Tallinna vanalinna või Kadrioru kohta. Tema kommenteerib lahkelt kõike alates tuulelippude ja vanade raidkivide sümboolikast ning lõpetades gaasilaternaid meenutavate uute viidapostidega. Tema jutustamisoskus on ainulaadne. Kordumatu.

Armastab gootikat ja barokki

„Söandan tunnistada, et ise eelistan moodsale arhitektuurile vanemaid stiile, mistõttu uusima kohta eriti sõna võtma ei tiku. Elades vanalinnas, kuid olles kolmkümmend aastat pesitsenud teadurina Kadrioru lossis, ongi minu meelisstiilideks saanud gootika ja barokk. Nendega olen tõsisemalt tegelnud, uuem läheb mulle vähem korda. Igaühele oma,” räägib Jüri Kuuskemaa.

Pärast ülikooli seadis ta endale ülesandeks õppida tundma kodulinna ajalugu. Üritades läbi lugeda kõik, mis kirjutatud eesti, saksa ja vene keeles Tallinna arheoloogia, arhitektuuri, kunstipärandi ja kultuuriloo kohta. Aga nõndasamuti tutvuda vanalinnaga natuuris. Tänav tänavalt, maja majalt, õu õuelt. Lisaks hoida end kursis toimuvate restaureerimistööde ning kaasnevate muinsusleidudega.

„Veidi hiljem hakkasin nina pistma ka Tallinna Linnaarhiivi, vaatama kinnistute omanike registreid ja põliste majade ümberehitusprojekte. Koltunud arhiiviürikuid on loetud ka Tartus, Leningradis ja Moskvas. Ja muidugi üritasin jutule saada ametlike muinsuskaitsjate ja eriteadlastega. Sedasama joont järgin tänini,” selgitab ta.

Ühelt poolt olen jätkuvalt otsekui õpilane ajalookoolis, teisalt õpetaja sealsamas.

Jüri Kuuskemaa elu on tema enda sõnul kujunenud kahesuunaliseks. „Ühelt poolt olen jätkuvalt otsekui õpilane ajalookoolis, teisalt õpetaja sealsamas. Nii näiteks nentisin, et läksin sel sügisel 29. klassi oma ajaloosaatega „Memoria” Kuku Raadios. See on minu kõige arvukam auditorium „Heeroldi juttude” kõrval televisioonis, võrreldes loengutega rahvaülikoolides ja ekskursioonidega nii omadele kui ka võõrastele neljas mulle suupärases keeles,” arvab ta.

„Söandan nimetada muinsusuudisteks mitte üksnes uhivastseid ainelisi leide mullast ning majades maha löödud krohvi alt, vaid ka vanast kirjandusest ja arhivaalidest välja nopitud, unustatud või seni sootuks teadamata tõiku. Aegruum, milles ma elan, on keskeltläbi 5000 aastat.”

Loovuse ja antikvaarsuse vahel

Millalgi 30aastasena ei osanud Jüri Kuuskemaa kujutleda, kas ta on seitsmekümneselt veel hinges või mitte. Ja kui, siis kas kõbusana või raugastununa, kõlbmatuna iseendale ja ligimestele.

„Jõudes ametlikku pensioniikka, hakkasin ootama, et millal see vanadus tuleb, nii et seda ka märkan. Tükk aega ei märganud, ikka oli enesetunne umbes sama nagu 40aastaselt. Siis tuli vihje kõrvalt,” tunnistab Jüri Kuuskemaa.

„Detsembris 2009 koondati mind Kadrioru Muuseumi kuraatori ametist vanaduse tõttu – olin saanud 67. Ise ma end pensionilejäämise kohuslasena ei tundnud. Enesetunne polnud varasemaga võrreldes halvenenud. Ihu ei valutanud mitte kuskilt ja vaim samuti mitte. Küllap aitas süvendada minu nooruslikkuse illusiooni asjaolu, et erialase tegevuse tõttu on minu silmis vana vaid miski, mille iga üle 200 aasta.”

Jõudes ametlikku pensioniikka, hakkasin ootama, et millal see vanadus tuleb, nii et seda ka märkan. Tükk aega ei märganud, ikka oli enesetunne umbes sama nagu 40aastaselt. 

Muuseumist koondamise korvas kutse tööle linnavalitsusse. Seal on Jüri Kuuskemaa olnud kümme aastat hingekirjas nõuniku või konsultandina. „Seega olen Tallinna linnale piisavalt ebavana või noor,” naerab ta.

Johannes koos vanaisaga rõõmustab esimese omakasvatatud porgandisaagi üle.
Johannes koos vanaisaga rõõmustab esimese omakasvatatud porgandisaagi üle. Foto: Erakogu

„Noorema põlvkonna silmis on tihti vana juba seegi, kel üksnes veidi üle 40 eluaasta. Paari aasta eest juhtus mind Vabaduse väljakul kõnetama eakaaslane Jaan Manitski. Ta kurtis, et noored ütlevad meiesuguste kohta pahasti – ätt, rauk, penskar. Ma noogutasin, aga jäin vastuse võlgu. Hiljem meenus mulle sõna „kõbus”. See ei seostu eaga, kuid väljendab seisundit, mis on kiiduväärne. Ehk võiks tuletada sõna „kõbur”, mis sobiks kasutada tragide vanainimeste kohta, kes pole ajale jalgu jäänud. Kõlaks ehk kentsakalt, kuid mitte halvustavalt,” räägib Jüri Kuuskemaa.

Tuntud kunstiajaloolane aastanumbrite vahetumist ei karda. „Ootan põnevusega oma 78. sünnipäeva. Mu kallis kaasa oskab suurepäraselt küpsetada ja kindlasti saan oma sünnipäeval maitsta ka oma lemmikut – tema hõrgutavat kapsapirukat. Ja seda koos laste ning lastelastega,” ootab Jüri Kuuskemaa oma tähtpäeva.

Ent hiljuti sai ta siiski hoiatuse. „Et hakkan vist tõesti antikvaarsesse ikka jõudma ehk liiga vanaks saama. Meie maja alumise korteri kaunitar Susanna, nelja-aastane kuldblond lokipea, tuli mind õue mängima kutsuma. Aga tema sõbranna vaatas mind ja kostis – liiga vana, ei sobi!” toob Jüri Kuuskemaa näite.

Märksõnad
Tagasi üles