ARVAMUS ⟩ Jõulud kauniks eakatele ja puuetega inimestele

Üksildustunne on koputanud isegi nende riskigruppi kuuluvate inimeste ustele, kelle lähedased elavad ehk vaid kümnekonna minuti jalutuskäigu kaugusel. Pilt on illustratiivne. Foto: BONY/SIPA/BONY/SIPA

Sel aastal tulevad jõulud teisiti. Paljud eakad ja puuetega inimesed tunnevad muret, et jõululauas tuleb istuda päris üksinda. Mida teha, et koroonaepideemia ei süvendaks üksinduse epideemiat? 

Nii mõneski südames on veel tänagi kübeke lootust, et koroonaviirus taandub ja me saame peagi istuda ühise jõululaua ääres koos emade-isade, vanavanemate ja teiste lähedastega, nii nagu see on olnud varem.

Tõenäolisem on siiski, et ühine õhtusöök vanemate ja vanavanematega asendub skaibivestluse või telefonikõnega ning jõuluvana asemel koputab uksele kingipakiga postikuller. Aga isegi see on palju parem kui olla päris üksi, mitte ainult füüsiliselt, vaid ka hingeliselt – tundes end üksildasena.

Üksildust peetakse 21. sajandi epideemiaks. See epideemia oli tegelikult kohal juba enne koroonat, ainult et nüüd, mil kardame olla ohuallikaks oma eakatele ja puudega lähedastele, on üksildustunne koputanud isegi nende riskigruppi kuuluvate inimeste ustele, kelle lähedased elavad ehk vaid kümnekonna minuti jalutuskäigu kaugusel.

Tõenäolisem on siiski, et ühine õhtusöök vanemate ja vanavanematega asendub skaibivestluse või telefonikõnega.

Juba kevadelgi arutleti selle üle, kumb on ohtlikum – kas koroonasse haigestumine või isolatsioonist tingitud üksildus, mis on teatavasti ju samuti haigestumist ja suremust suurendav tegur. Millised on koroonakriisi laiemad mõjud meie vaimsele ja füüsilisele tervisele, näeme täie selgusega alles mõne aasta pärast, sest üksildusel on komme aja jooksul kuhjuda ja psühholoogilist vananemist kiirendada.

Kui lähedasi ei ole

Kuidas peaksid täna hakkama saama aga need eakad ja puudega inimesed, kel ei ole üldse lähedasi, kelle jaoks elu oligi üks lõputu eneseisolatsioon juba enne koroonat?

Kuulsin hiljaaegu vanemapoolsest naisest, kes on juba aastaid elanud üksildast elu pealinnas, inimeste keskel. Sel proual ei ole ühtki pereliiget ega sõpra, mitte ühtegi lähedast inimest, kellega igapäevaselt suhelda. Tal ei olnud juba ammu enam vahet, mis nädala- või kuupäev on. Kõik päevad olid äravahetamiseni sarnased.  

Selline elu olnud tema jaoks normaalsus juba aastaid, kuni sellel suvel saabus muutus. Inglismaa eeskujul sai Eestis teoks tore eakatele ja erivajadustega inimestele mõeldud algatus – Abitaja tasuta telefoniliin –, mis viib omavahel kokku üksildase abivajaja ning vabatahtliku, kes talle igal nädalal tund-poolteist telefoni teel seltsi pakub.

Anonüümne kasulaps

Abitaja on võtnud enda kanda toreda kasutütre või -poja rolli. Ligi viie kuu jooksul on sadakond üksildast Eesti inimest leidnud endale telefonisõbra, kellega jagada oma rõõme ja muresid, kurta halva ilma või jalavalu üle, küsida lihtsalt nõu. Ilmselt on see kõne paljude jaoks nädala suurim sündmus, mis annab jõudu edasi minna ja pilve taga päikest näha.

Tõsi, päris oma pere liikmeks need helistajad kunagi ei saa. Nad jäävad kõnele vastaja jaoks ka nime ja vanuseta – konfidentsiaalsust tuleb hoida ennekõike abivajajate eneste turvalisuse huvides. Kõne heatahtliku abistajaga ei ole küll täielikult võrreldav sellega, kui sulle helistab oma tütar, poeg või lapselapsed, aga see on siiski palju-palju parem, kui teadmine, et sinu päevi täidabki vaid üksindus ja tühjus.

 Nad jäävad kõnele vastaja jaoks ka nime ja vanuseta – konfidentsiaalsust tuleb hoida ennekõike abivajajate eneste turvalisuse huvides.

Projekti eestvedajad – Eesti Puuetega Inimeste Koda, Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet, Hiiumaa vald ja Surts Koolitus OÜ – on võtnud endale ühise eesmärgi, et säiliks eakate ja erivajadustega inimeste elurõõm, uudishimu ja aktiivne ellusuhtumine. Et kõik inimesed tunneksid end ühiskonnas olulise ja kaasatuna.

Üksindus ei tähenda alati üksildust

See tänuväärt ettevõtmine vajab kindlasti jätkamist ja suuremat kõlapinda. Võib-olla isegi laiendamist. Kui eakate, üle 65aastaste puuetega inimeste arv on püsinud viimastel aastatel üsna stabiilsena, siis üksi elavate 65aastaste ja vanemate inimeste arv ja osatähtsus on statistikaameti sotsiaaluuringu andmetel viimasel ajal Eestis järsult suurenenud.

Üksi elab veidi üle 40% kõigist 65aastastest ja vanematest inimestest.  Seda on oluliselt rohkem, kui paljudes Euroopa riikides, kus kohati on endiselt traditsiooniks elada põlvkonniti ühe laia katuse all. Eestis seletavad üksinda elavate eakate arvu suurenemist eluea pikenemine ja naiste 8–9 aastat pikem keskmine eluiga. Lisaks aga kindlasti ka see, et Eesti noored pered eelistavad enamasti elada pigem kasinamalt, aga omaette, kui et jagada suuremat pinda oma vanemate või/ja vanavanematega.

Nii ongi paljud eakad jäänud meil elama üksi, tihkamata noortele ennast liiga tihti meelde tuletada. „Tänapäeval on ju kõigil nii kiire, mis ma ennast ikka neile peale surun,“ võib kuulda nii mõnegi üksildase memme ja taadi suust. Samas ei saa alati sugugi panna võrdusmärki üksindusele ja üksildusele. Öeldakse isegi, et üksildus võib olla lausa dramaatiliselt erinev kogemus üksi olemisest. Siiski käivad üksindus ja üksildus liigagi sageli käsikäes.

Hoolime ja meist hoolitakse

Jõulud on ju märkamise ja rõõmu jagamise aeg. Seetõttu loodan, et leidub  aina enam vabatahtlikke, kes saavad Abitaja telefonile oma kaasalöömist pakkuda. Päästes mõne inimese üksildase päeva, saab vastutasuks toreda telefonisõber, kellega oma mõtteid jagada.

• Kui seda lugu loeb keegi, kes tunneb end üksildaselt, eriti praegusel advendiajal, helistage julgelt Abitaja suhtlusliini telefonil 6500 650.

Lisaks abikäe pakkumisele tasuks kindlasti üle vaadata, kuidas aidata oma eakaid ja erivajadusega lähedasi. Jõuluootuses aitab üksildust vältida see, kui helistame või läheme poetame eakale sugulasele või naabrinaisele üle ukse kotikese värskelt küpsetatud piparkookidega. Piparkoogilõhn ja hingesoojus võib osutuda teinekord tõhusamaks ravimiks kui arstirohi.

Eriti sel aastal on sellist meelespidamist ja hingesoojust väga vaja meie vanematele, vanavanematele, eakatele sugulastele ja naabritele. Me kõik oleme kunagi elukaare lõpus ning oleks ju kena, kui ka meid siis endiselt meeles peetakse. Hoolime oma eakatest nii, nagu soovime, et tuleviks meist hoolitakse.