Abivahendiga liikumine külma ja libedaga nõuab planeerimist

Jäisel ja lumisel pinnasel liikudes tasuks kepile või kargule kinnitada ka jääteravik, Foto: Abivahendikeskus Invaru

Talvekuudel võivad külmaks ja libedaks muutunud ilmastikutingimused muuta ratastooli, tugiraami ja muude abivahenditega õues liikumise keeruliseks ja vahel ka ohtlikuks. Tegevusterapeut jagab nõu, kuidas turvaliselt liikuda ja mida tasub abivajajatel sel puhul meeles pidada.

Keerulisemaks muutunud ilmastikuoludes on Invaru abivahendikeskuse juhtivterapeut Kadri Lembergi sõnul abivajajatel kõige kindlam liikuda ringi koos saatjaga. “Samas ei ole see alati võimalik ning on toimetusi, mida tuleb sellegipoolest iseseisvalt ette võtta,” sõnab ta. “Mõistlikult aega planeerides ja abivahendeid talvistele oludele sobivaks kohandades saab ka abivahendi kasutaja ise kehvemates ilmastikuoludes turvaliselt hakkama.

1. Planeeri ja ole valmis

Nii riietumine kui ka liikumine nõuab talvistes oludes rohkem aega. “Jälgi ilmateadet, planeeri oma käike ja hinda oma liikumisvõimekust neis tingimustes. Talvised ilmastikuolud võivad meie kliimas väga kiiresti muutuda - ilusast kohevast lumest saab lörts, mis järgmisel hetkel võib muutuda jääks. Päris ekstreemsetes oludes oleks targem oma plaanid ümber teha ja õue mitte minna,“ märgib Lemberg.

“Ratastooli või ka rulaatoriga raskemates ilmastikuoludes liikudes, näiteks lume ja lörtsi korral, kulub rohkem füüsilist jõudu. See tähendab, et tuleb olla heas toonuses,” rõhutab Lemberg.

“Selleks võiks end vormis hoida - tegeleda kodus jõukohaste liigesliikuvuse ja jõuharjutustega,” soovitab terapeut ning lisab, et siinkohal võib abistavate vahenditena kasutada harjutuste sooritamiseks pedaaltrenažööri, kummilinti, hantleid või sobiva raskusena kasvõi täidetud veepudeleid.

2. Muuda abivahendid oludele vastavaks

Karkude ja kepi kasutajatel on oluline kontrollida, kas kummiotsikud on terved. “Kulunud või katkise kummiotsikuga abivahend ei pruugi pinnasega haakuda ning võib ootamatult paigast libiseda. Jäisel ja lumisel pinnasel liikudes tasuks aga kepile või kargule kinnitada ka jääteravik, mis stabiilsemat tuge pakub. Ei tohi aga unustada, et see tuleb sisetingimustes eemaldada,” paneb tegevusterapeut südamele.

Rulaatoriga liikudes, oleks mõistlik kasutada suuremate ratastega mudeleid, mis lähevad lumest ja lörtsist kergemini läbi. Lisaks pakub rulaator tänu laiemale toepinnale ka oluliselt paremat tuge ning aitab hoida liikumisel tasakaalu.

Sarnaselt keppidele ja karkudele saab ka ratastoole libisemiskindlamaks muuta.

Sarnaselt keppidele ja karkudele saab ka ratastoole libisemiskindlamaks muuta - seda naastrehvide abil, mis tagavad terapeudi sõnul parema haakuvuse libedal pinnasel.

“Kindlasti tasub arvestada, et naastrehvid on mõeldud vaid välitingimustes kasutamiseks, sisetingimustes võivad nad rikkuda põrandat,” paneb Lemberg südamele. Sellisel juhul oleks hea omada kahte paari velgi ratastooli jaoks, et neid mugavalt vahetada - ühel paaril võiksid olla suurema mustriga või naastrehvid ja teisel sisetingimustele sobivad väiksema või sileda mustriga rehvid.  

Lisavarustusena soovitab tegevusterapeut paigaldada ratastoolile ette suurema lisaratta. Nii saab tõsta ratastooli eesmised väiksemad rattad õhku, et ratastool toetuks kolmele suurele rattale - see muudab lumesegusel pinnasel liikumise kergemaks.

„Talvist liikumist võib aidata lihtsustada elektriline ratastool või invaroller, kuna nende puhul saab ära kasutada mootorite jõudu, kuid arvestama peab nende puhul ka sellega, et akud peavad külmemate ilmade korral vähem vastu ja sellest saab mõjutatud läbitav vahemaa,” märgib Lemberg, soovitades ka siinjuhul vajalikku õues liikumist ette planeerida.

3. Riietu kihiliselt

Lembergi sõnul on väga oluline ka riietuse valik. Eraldi tähelepanu tuleks tegevusterapeudi sõnul pöörata ratastoolikasutaja riietusele, sest tundlikkushäirete tõttu võivad temperatuurimuutused põhjustada nahakahjustusi ja kehas ebameeldivaid valuaistinguid.

“Kuna ratastoolikasutajate tundlikkus on häirunud, ei pruugi nad koheselt tunda, kui jalad või käed külmetama hakkavad,” selgitab ta. 

Kuna ratastoolikasutajate tundlikkus on häirunud, ei pruugi nad koheselt tunda, kui jalad või käed külmetama hakkavad.

“Esimene kiht ehk kehalähedane kiht peab juhtima tekkiva niiskuse nahapinnalt eemale - head on funktsionaalsetest kiududest loodud materjalid, mitte puuvillane materjal. Teine kiht on sooja hoidmiseks - sobivad villased, fliismaterjalid ja kohevad materjalid, mis aitavad talletada soojust. Kolmas ehk pealmine kiht pakub kaitset väliste tingimuste eest ehk siis ilmastikukindlast materjalist joped ja mantlid,” kirjeldab tegevusterapeut.

“Lisaks peaksid ratastoolikasutajad külma ilma korral võimalusel alati jalgu täiendavalt kaitsma – selleks on olemas spetsiaalsed jalgade ümber kasutatavad sooja- ja vihmakotid, kuid sobib ka pleedi, teki või ilmastikukindla jaki vooderdamine ümber jalgade,” toob Lemberg välja, kuid paneb südamele, et kasutatav soojendaja poleks liiga suur ega jääks ratastooli rataste vahele kinni.

Samuti tuleks kindlasti kanda salli, mütsi ja kindaid - sealjuures on ratastoolikasutajate puhul eriti olulised just ilmastikukindlad kindad, mis märga ja külma tõukevõru lükates käsi kaitsevad. “Selleks sobivad ka jalgrattakindad või talvised aiatööde kindad, mille peopesa on nahksest materjalist. See tagab märja ja libeda tõukevõru pinnaga parema kontakti ja nii on ratastooli kergem edasi lükata,” kirjeldab Lemberg, soovitades kanda kaasas varu kindapaari. “Samuti tasub koormust ja külma saanud käte hooldamiseks kasutada pehmendavaid ja tsinki sisaldavaid kreeme, mis tekitavad nahale kaitsekihi.”

4. Vähenda ohte liikumisel

Kuna miinuskraadid muudavad teed libedaks, tuleks Lembergi soovitusel liikuda abivahendit kasutades pigem aeglaselt, kõndida väiksemate sammudega, hoides jalad pisut rohkem üksteisest eraldatult - nii on liikumine stabiilsem.

“Selle asemel, et enda ette alla maha vaadata, tuleks pilk üles tõsta, sest muidu ei märka ümbritsevaid ohte ning ka kukkumise oht on suurem, sest alla vaadates on keha raskuskese ettepoole kallutatud,” lisab ta ja tuletab meelde, et ka käed tuleks taskust väljas hoida, sest nii on libisemise korral parem tasakaalu hoida.

Ka jalanõude puhul tuleks jälgida, et need oleksid soojad, tald oleks kummisegusest materjalist ja korraliku mustriga, see tagab parema haakumise maapinnaga. “Jäisel pinnal liikumisel võiks kanda ka spetsiaalseid libisemisvastaseid taldu,” lisab tegevusterapeut.

Samuti soovitab Lemberg nii abivahend kui ka selle kasutaja pimedas nähtavaks teha - lisada helkurkleepse, jalgratastel kasutatavaid vilkuvaid tulukesi, kasutada helkurspreid ja helkurvesti. “Helkurvesti on hea kasutada ka elektriratastooli või invarolleri seljatoel, sest vastasel juhul ei pruugi kiirelt liikuv sõiduk pimedas sugugi nähtav olla,” paneb Lemberg südamele.