35 aastat õena töötanud Katti Kõrve: õdede piiratud õigused tekitavad vastuolu

Kuigi õe töö on 35 aastaga palju muutunud, on õde Katti Kõrve sõnul alati olnud toetaja ja käehoidja: temalt oodatakse lisaks arsti korralduste täitmisele ka julgustavat naeratust, patsiendiga rääkimist ja tema toimetuleku igakülgset toetamist. Foto: Meeli Küttim

Ida-Tallinna Keskhaigla reumatoloogiakeskuse õendusjuht Katti Kõrve on samas haiglas töötanud juba 35 aastat. Selle aja jooksul on õendus läbinud meeletu arengu, millest ees püsimine eeldab pidavat enesearendust ja tugevat meeskonda.

Kuidas sündis soov saada õeks?

Lapsepõlves unistasin liikuvatest erialadest, kus saab reisida ja avastada. Mind huvitasid näiteks geoloogia ja arheoloogia. Esimene kokkupuude õdede ja meditsiiniga laiemalt oli seitsmendas klassis, kui mulle tehti pimesoole operatsioon. Siis nägin, kuidas õed suhtusid patsientidesse, kuidas toetasid ja abistasid.

Nägin ka seda, kuidas õdede töö oli kannatavate ja vahel ka tervishoiutöötajatesse kehvalt suhtuvate patsientidega raske. Pinge oli suur, aga õed said väga hästi hakkama. Imetlesin seda ja mõtlesin, et õe amet oleks igati huvitav. Samuti kõnetas võimalus teisi aidata. Kui tuli aeg erialavalik teha, otsustasingi õeõppe kasuks.

Kuidas algas teie teekond õena?

Õppisin Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis, mille lõpetasin 1981. aastal. Juba kooliajal töötasin paar aastat Ida-Tallinna Keskhaigla (edaspidi ITK - toim.) eellases Tallinna Vabariiklikus Haiglas, esialgu hooldajana, hiljem õena.

Pärast kooli lõppu suunati mind kaheks aastaks Mustamäe polikliinikusse protseduuride õeks. Hing kiskus aga haiglasse tagasi ja alates 1985. aastast olen olnud ITKs. Alguses töötasin kardioloogia osakonnas, aga kui 2007. aastal loodi reumatoloogiakeskus, tulin siia õendusjuhiks ja olen sel positsioonil tänaseni.

Mis on õe töös 35 tööaastaga muutunud?

Õe töö toona ja nüüd on nagu öö ja päev, muutunud on tegelikult kogu tervishoiusüsteem. Tööd alustades oli peamine käeline töö – protseduuride tegemine, ravimite andmine ja muu taoline. Sellist suunatud ja arenevat õendust sel hetkel üldse polnud.

Õe töö toona ja nüüd on nagu öö ja päev, muutunud on tegelikult kogu tervishoiusüsteem. 

Korralduslikult oli toona haiglaravi palju populaarsem ja seega patsiente osakondades palju sees. Nüüd on voodipäevade arv oluliselt vähenenud, sest kõrvale on tulnud päevaravi ja ambulatoorne vastuvõtt ka eriarstiabis.

Kas midagi on sarnaseks ka jäänud?

Õde on alati olnud toetaja ja käehoidja. Temalt oodatakse lisaks arsti korralduste täitmisele ka julgustavat naeratust, patsiendiga rääkimist ja tema toimetuleku igakülgset toetamist. Samuti teevad õed jätkuvalt ära kõik raviks vajalikud protseduurid, kuid selle juures eeldatakse nüüd õelt inimese kui terviku käsitlust.

Uus lähenemine eeldab õelt palju suuremat teadlikkust ja paremat suhtlemisoskust. Õde on see, kes patsienti toetab ja selgitab, miks ja kuidas tehakse ning kuidas patsient ise saab oma ravile kaasa aidata. Arst selgitab kindlasti ka, kuid õed on haiglas ööpäev ringi, olles igal hetkel valmis patsiendi probleemi või muret lahendama ja küsimustele vastama.

Millised aspektid on veel aastate jooksul tööle lisandunud?

Ennetamisel on varasemast järjest suurem rõhk. Püüame patsienti igati toetada, et elu oleks täisväärtuslikum ja haiglas või vastuvõttudel veedetud aeg oleks minimaalne. Õde on see, kes aitab patsiendil haiguse, ravi ja igapäevase eluga toime tulla.

Taotleme seda, et inimene teab ja oskab ennast aidata ka siis, kui tervishoiutöötajat ei ole kõrval. Selles toetavad muidugi ka digivõimalused ja telefoninõustamised, mida varem tehti väga vähe. Info vajadus ja selle saamise võimalus on patsientidel kindlasti suur.

Õendusjuhina puutute kindlasti kokku paljude erinevate muredega, sealhulgas nendega, mis puudutavad kogu õendusvaldkonda. Millised on suurimad valdkonnaülesed mured?

Õdede puudus on suur mure, mis mõjutab kogu tervishoiusüsteemi. Sellega haakub ka õenduspersonali suur liikuvus. Probleemi tuum on selles, et õdedelt oodatakse palju ja ka õed ise on selleks tööks valmis – patsiendi toetamiseks, nõustamiseks, selgitamiseks, mõistmiseks –, aga reaalsuses on vaja lühikese ajaga ära teenindada väga palju patsiente.

Liiga suure koormuse all tunned, et saad ainult tuld kustutada ja ei jõua tööd teha nii, nagu tahad. 

Liiga suure koormuse all tunned, et saad ainult tuld kustutada ja ei jõua tööd teha nii, nagu tahad. Nii tekib rahulolematus. Antakse alla ja minnakse ära.

Rääkides õdede puudusest, arutleb Katti Kõrve, et liiga suure koormuse all tunnevad õed, et saavad ainult tuld kustutada ja ei jõua tööd teha nii, nagu tahaksid. Nii tekib rahulolematus. Foto: Meeli Küttim

See, et vahetuse kohta on palju patsiente, tuleb aga otseselt sellest, et õdesid lihtsalt ei jätku.

Samuti pidurdavad õdede, eriti eriõdede töö efektiivsust ja patsiendikesksust seadused. Õed on täna juba väga pädevad, teevad iseseisvaid vastuvõtte ja toetavad patsiente.

Õdede piiratud õigused tekitavad vastuolu, sest õde ei või patsienti suunata ühegi teise tervishoiuteenuse osutaja juurde, isegi siis, kui too asub kõrvalkabinetis. Patsient peab selleks minema arstilt saatekirja küsima. Nii venib vajaliku abi saamine patsiendi jaoks ning ka õde frustreerib see, kui ta teab, kuidas saaks aidata, aga ta ei tohi seda teha. Õnneks on võtnud Eesti Õdede Liit eesmärgiks selle parandamise eriõe staatuse arendamise kaudu.

Kuidas lööte kaasa õendusvaldkonna murede lahendamises?

Õdede liidu kliinilise õenduse seltsinguga oleme alustanud ekspertprojekti, kus oma valdkonnas laiade teadmistega õed saavad olla toeks teistele õdedele ja patsientidele. See aitab pakkuda terviklikku abi. Samuti saavad õed nii kaasa rääkida arenguprojektides, seadusloomes ja erialatöörühmades. Eksperdigruppi on oodatud kõik õed, kes tunnevad end oma erialal kindlalt ja soovivad selle arengusse panustada.

Kuidas eksperdigrupi töö läheb?

Oleme eksperdigrupiga töötanud paar aastat. Meil on esindajad paljudelt erialadelt, kuid kõik vajalikud valdkonnad kahjuks kaetud ei ole. Õed on üsna tagasihoidlikud ja ei julge end eksperdiks nimetada, isegi kui on oma valdkonnas väga pädevad. Kutsun siiski kõiki aktiivseid õdesid, kes tunnevad, et tahaksid valdkonna arengusse panustada ja projektidest osa võtta, meiega liituma. Koos saame palju ära teha ja eksperdigrupist saab vajaduse korral alati nõu ja tuge.

Õdede puudus paistab paljude sõnul välja just haiglates. Kuidas saaks teie arvates motiveerida õdesid haiglas töötama?

Palk on kindlasti üks motivaator, kuid sellest üksi ei piisa. Töö peab meeldima ja õde peab tundma, et teda väärtustatakse, hinnatakse ja toetakse. Eks see on sama kõigis töökohtades – on vaja turvatunnet, et töökoht toetab mind. See väljendub näiteks koolituste võimaldamises, tunnustamises ja igapäevastes töötingimustes.

Inimesi hoiab ka tugev ja ühtehoidev meeskond. Usaldus peab olema igal tasandil, nii kolleegide kui ka juhtidega. Töötaja peab tundma, et tema kõrval on inimesed, kes väärtustavad teda inimese, õe ja töötegijana.

Kas on mingeid erialasid, mis paistavad teile silma kaadrivoolavusega?

Ma ei usu, et on erialasid, kus õed ei taha olla. Inimesed ootavad tööst erinevaid asju – kes tahab tegeleda krooniliste haigustega, kes tahab EMOs n-ö möllu nautida. Samamoodi tahab mõni rutiini, teine tahab vaheldust. Igaühe jaoks on midagi.

Kuidas on olukord õdede püsivusega teie osakonnas?

Meie töötajatest enamik on meiega olnud väga pikka aega – paljud juba reumatoloogiakeskuse loomisest alates. Loomulikult on ka noori peale tulnud, kuid üldiselt on voolavus meil väike ja inimesed on meeskonnale väga lojaalsed. Samuti tullakse arenguga hästi kaasa.

Kuidas olete kujundanud sellise töökeskkonna?

Tihti minnakse ära just seetõttu, et töö on muutunud tüütavaks, ei kasutata inimese potentsiaali ära ja töö ei paku enam midagi. Selle vältimiseks oleme reumatoloogiakeskuses loonud õdedele erinevaid töökohti ja oleme sisse seadnud roteerumise – nii on võimalus töötada osakonnas statsionaari õena, päevaravis, teha iseseisvaid vastuvõtte või teha jalaravikabinetis käelisi tegevusi. Kõik meil ka ei roteeru – osa töötab ainult statsionaaris.

Tihti minnakse ära just seetõttu, et töö on muutunud tüütavaks, ei kasutata inimese potentsiaali ära ja töö ei paku enam midagi

Oleme saanud suhteliselt väikses üksuses luua vahelduse, andnud inimestele võimaluse teha erinevaid asju ja end täiendada. See aitab pidevalt areneda ning annab võimalusi üksust laiemalt näha ja seega üldisi arengusuundumusi mõista. Selline lahendus on ka töökorralduslikult paindlik – kui näiteks jääb haigeks mõni iseseisvat vastuvõttu tegev õde, saab kellegi päeva pealt tema kohale ümber suunata. Asendust tegev õde ei lähe võõrast asja tegema, vaid on seda juba igapäevaselt teinud.

ITK reumatoloogiakeskuses on loodud õdedele erinevaid töökohti. Katti Kõrve selgitab, et nad on sisse seadnud roteerumise – nii on võimalus töötada osakonnas statsionaari õena, päevaravis, teha iseseisvaid vastuvõtte või teha jalaravikabinetis käelisi tegevusi. Foto: Meeli Küttim

Kuidas iseloomustaksite oma meeskonda?

Meie meeskond on tööle väga pühendunud. Üksteist toetatakse, ollakse vastutulelikud ja ka uuendustele avatud. Kui tekib arutelu, et midagi võiks teha varasemast teisiti, ollakse valmis proovima ja toetatakse üksteist selles. Samuti on meeskonnaliikmed väga õppimisaltid. Osaletakse täiendkoolitustel ja jagatakse oma uusi teadmisi hiljem ka kolleegidega.

Arenguvestlusetele ja ka lihtsalt jutuajamistele tuginedes julgen öelda, et meeskonda hinnatakse ja tööle tullakse hea meelega. Tööl tekivad olukorrad ei pruugi alati olla lihtsad, aga saame need koos alati mõistlikult lahendatud. Siinkohal tahan kindlasti tänada kogu meie meeskonda, kes on mind minu töös palju toetanud.

Infot eri haiguste, meetodite ja protseduuride kohta on tänapäeval meeletult. Kuidas end selle kõigega kursis hoiate?

Elukestev õppimine võib olla juba kulunud sõnakõlks, kuid ma arvan, et see on päriselt väga vajalik. Me ei saa seista ühe koha peal ja arvata, et oleme ise targad. Peab pidevalt õppima ja arenema. Tänapäeva kiire arengu ajal ei saa olla meeskonnas või meeskonda juhtida, kui teadmisi on vähe. Rohkemate teadmistega saan aidata ka oma meeskonnaliikmetel asjadest aru saada, edasi õppida ja areneda.

Teadmistejanu on teid mitmel korral kõrgkooli viinud. Milline on teie haridustee olnud?

Kui seitsmekümnendate lõpus õeks õppisin, ei räägitud midagi tõenduspõhisusest. 2004. aastal tekkis võimalus läbida õenduse tasemeõpe Tallinna tervishoiu kõrgkoolis, mis oli eelduseks Tartu Ülikooli magistriõppesse astumisele. Vahepealsesse aega jäi veel ka kliinilise õenduse eriala lõpetamine. Kui magistrantuuris olin, oli mujal maailmas õendusharidus meie omast arengus ees ja tehti juba palju teadustööd, aga Eestis olid õed veel vähe uurimistöid teinud. Magistriõppes omandatud uurimistööde metoodika õppeaine andis teadmised tõenduspõhise teabe leidmiseks ja tõlgendamiseks, enda magistritöö lisas praktilist kogemust.

Mis teemal te oma magistritöö tegite?

Kuigi minu magistrantuur oli õendusjuhtimise erialal, oli lõputöö seotud hoopis patsientidega. Uurisin, kuidas Euroopa Reumaliigasse kuuluvad patsiendid end organisatsioonis tunnevad ja mida nad liidu üritustelt ootavad. Sain sealt väga palju ülekantavaid teadmisi, mis on kasulikuks osutunud ka igapäevatöös. Näiteks sai sealt selgeks, et patsiendiga peab rääkima keeles, millest kõik aru saavad, mitte kasutama väga meditsiinikeskseid termineid.

Patsiendiga peab rääkima keeles, millest kõik aru saavad, mitte kasutama väga meditsiinikeskseid termineid.

Samuti rääkisime sellest, kuidas tervishoiu korraldus saaks reumapatsiente toetada. Haige jaoks on üritustel ülioluline näiteks sobivate toolide olemasolu, võimalus teha puhkepause ja sobiv kliima. Erivajaduseta inimene neid detaile iseenesest märgata ei pruugi. Reumapatsientidega side on ka tööväliselt olnud püsiv – kuulusin aastaid Eesti Reumaliidu juhatusse. Magistrantuuri astudes loobusin juhatuses osalemast, koostöö on jätkunud patsiendikoolituste ja muude ühiste tegemiste kujul.

Magistritöö tegemine oli teie jaoks seega väga kasulik.

Diplomitööd pole mõtet teha lihtsalt diplomitöö pärast. Sama laieneb tegelikult kogu õppimisele – õppimisest on kasu siis, kui seda saab kasutada.

Läksite magistrantuuri juba üsna kogenud inimesena. Kuidas õppimine sujus?

Töö kõrvalt õppimine ei ole kindlasti lihtne, sest ega keegi ei tee igapäevatööd sinu eest ära. Samuti on õppimisharjumuse mõttes lihtsam minna otse bakalaureusest magistrantuuri. Samas läheb siis palju asju kaduma, sest saadavad teadmised ei haaku alati olemasolevate kogemustega. Kogemus annab õppides võimaluse võrrelda loengutes räägitavat läbi elatud situatsioonidega ja tekib rohkem ahaa-elamusi. Näiteks kui räägitakse juhtimisest, saad võrrelda eri inimeste juhtimisstiile.

Õppides on selline tunne, et silmad lähevad järjest rohkem lahti – miks mingi asi toimib, miks mingid protsessid lähevad nii, nagu nad lähevad. Üldiselt arvan, et minul oli magistriõpinguteks suhteliselt õige aeg. Ka ühiskond areneb ja seab oma nõudmised. Praeguse õenduse arengu juures on ausalt öeldes väga raske, kui ei ole piisavalt palju teadmisi kogu tervishoiusüsteemist ja teaduslikust teabest, selle metoodikast ja olulistest suundumustest, mis meie igapäevatööd mõjutavad.

Usun, et õppimine oli kasulik ka mulle kui juhile. Meeskonnas on inimesed eri arengustaadiumides ja on hea, kui juhina saan aidata kaasa kõigi arengule. Tänu enda kogemusele ja oskusele on kergem ka teisi õpingutes toetada.

Kas teil on tekkinud kunagi mõte, et enam ei jaksa või ei taha õena töötada?

Kui oled öelnud jah paljudele põnevatele tegevustele, tekib ikka ühel hetkel tunne, et enam ei jõua. Projekte ja põnevaid tegevusi on ju nii palju – haiglas, patsientidega, õdede liidus jne. Aga kui asju koguneb palju, jääb tegevus pinnapealseks, vaba aega väheseks ja süvenemine minimaalseks. Siis tekib arusaam, et vahel tuleb ka ei öelda ja aeg maha võtta. Seda mõtet aga, et õendust päriselt maha jätta, ei ole kunagi olnud. Lihtsalt aktiivseid tegevusi tuleb vahel kärpida.

Kuidas pingeid maandate?

Mulle meeldib ujuda, eriti vabas looduses, kuigi Eestis saab seda teha vähe. Üldse armastan liikuda looduses, kus on vaikus. Mõnele meeldib metsas käia mitmekesi, mis on mõnus suhtlemine, aga vahel tuleb ka iseendaga suhelda ja üleni iseenda jaoks olla. Hea on nii metsas kui ka mere ääres, eelistan ilusaid ja vaikseid kohti. Näiteks jõhvikarabas võin üksi rahulikult istuda ja mõelda, nagu oleksin üksi maa peal. Siis saab vaikselt oma mõtteid kuulatada. Igapäevaelus on peas palju mõtteid ja need ainult vilksavad läbi – neid ei jõua kuulata ja hiljem ei suuda meenutadagi.

Kodune stressimaandamine toimub põhiliselt aias lilledega tegeledes.

Kõige olulisem rõõmutooja on perekond. Abikaasaga oleme juba nii kaua koos olnud, et naljatame, et oleme ühes perekonnas lapsest saati üles kasvanud. Lapsed on juba täiskasvanud ja elavad eraldi ning kuus lapselast toovad alati palju naeru. Ei saa jätta pereliikmena mainimata ka kassi, meie igapäevast stressimaandajat. Pere on alati kõige tähtsam.

Artikkel ilmus Eesti Õdede Liidu ajakirjas Eesti õde.