Valge poisike, must nina peas
15. november 2020, 08:41
Valgu- ja kiudainerikkaid ning mitmeid mineraalaineid sisaldavaid kodumaiseid kaunvilju on Eestis kasvatatud ammustest aegadest. Enne kartuli võidukäiku oli naeri kõrval just uba igapäevane söök.
Põlduba on üks kõige varem kultuuristatud kaunvilju maailmas, mida hakati kasvatama Edela-Aasias mõne allika põhjal juba umbes 6000, teiste põhjal ligi 5000 aastat eKr. Igatahes on see valge paunake väga-väga ammu inimese toidulaual oma koha leidnud ja sinna ka jäänud.
Põlduba hindasid väga muistsed meresõitjad, kuna oatoitudega oli võimalik väga pikka aega, isegi kuni pool aastat merel ära elada, ilma et tervisehädad kimbutama tuleksid.
Põldoal on ajaloos toiduks olemise kõrval ka teisi kasutusviise olnud, näiteks Antiik-Roomas kasutati põldube mängužetoonina. Sellest kombest arvatakse olevat alguse saanud paljudes maades levinud komme kolmekuningapäeval põlduba koogi või piruka sisse peita ja selle leidja „oakuningaks” kroonida.
Tänaseks on oasorte aretatud kümneid ja kümneid, aga vana hea põlduba kasvab siiamaani meie aias-põllul ja sööme seda ka endiselt nagu meie esivanemadki. Mingil ajal olid soolaga keedetud oad peamiselt pubides aega veetvate õllesõprade lemmiksuupiste. Või siis käisid oatoidud kokku vaid vastlapäevatraditsiooniga. Praegu on taimse toidu austajate arvu kasvades ubadest valmistatud toidud kui head taimse valgu allikad aina enam populaarsust võitmas.
Põlduba on täisväärtuslik toiduaine. Veel üks asi räägib põldoa kasuks – see on väga rahakotisõbralik toiduaine.
Värskelt või kuivatatult
Ube saab toiduks tarvitada värskelt või kuivatatuna. Üht tuleks siiski meeles pidada, tooreid põldube süüa ei maksa, sest need on tsüanogeensete glükosiidide sisalduse tõttu nõrgalt mürgised ning võivad põhjustada seedehäireid, peavalu ja palavikku.
Värskete ubade söömise aeg hilissuvel on üsna lühike. Kuivatatud põldube on soovitatav enne toiduks valmistamist leotada, see aitab vähendada toidu valmistamiseks kuluvat aega ning välja viia toksilisi ja raskesti seeditavaid aineid. See muudab oad kergemini seeditavaks, vähendades puhituse tekkimist. Leotada tuleb ube külmas vees, ühe osa ubade kohta tuleb võtta vähemalt kolm osa vett ning leotusnõu on hea tõsta jahedasse. Leotada tuleb nii kaua, kuni ubade mass kahekordistub.
Tavaliselt pannakse oad likku eelmisel päeval ehk leotatakse üle öö. Leotusvett on soovitatav mitu korda vahetada. Rohkem kui kaheksa tundi pole ube õige leotada, see võib maitset halvendada. Ja meeles tuleb pidada, et leotusveega ube keeta ei tohi. Kui leotamiseks aega vähevõitu, võib lühemat aega leotatud ube keeta esialgu 30 minutit, seejärel vett vahetada ja keeta tasasel tulel, kuni oad on pehmed. Muidugi saab ka ilma leotamata, kuid siis venib supi keetmise aeg väga-väga pikaks ja lisaks tuleb poti kõrval valvata ja hoolikalt vahtu riisuda.
Ubade keetmiseks metallist keedunõu hästi ei sobi, kuna metall loob happelise keskkonna ja see muudab kaunviljade kestad kõvaks. Keetmiseks tuleb põldoad panna alati külma vette, kuumutada keema ja hoida esimesed 5 minutit (suuremate ubade puhul 10 minutit) tugeval tulel. Seejärel võib kuumust vähendada ja edasi keeta tasasel tulel kuni valmimiseni. Vahtu tuleb pidevalt riisuda.
