Kas kalmistud lähevad ajaloo rüppe?

Populaarseks saavad uued matmis­vormid. Tuhk ­puistatakse pärast põletusmatust merre, kui see lahkunule oluline oli. Foto: Erakogu

Kalm on viimne puhkepaik ja koht, kus lahkunut leinata. Kalmistu on kultuuriajalooliselt oluline paik. Ajad aga muutuvad, ka matusekombed.

Saksakeelsete maade traditsioonis ja ennekõike katoliiklikes maades on tähtsaim püha Fronleichnam, issandamuutmise püha. See pärineb vanakõrgsaksakeelsetest sõnadest Fron – härra ja Lichnam – keha.

Kui ei oleks koroonat, toimuksid sel päeval sealsetes linnades protsessioonid, kus kõige ees kõnnib preester, kes hoiab kõrgel kuldses monstrantsis ehk väärismetallist tornikeses või muus sarnase kujuga liturgiariistas hostiat ehk armulaialeiba, mida kutsutaksegi Jeesuse kehaks. See on väga aupaklik, samas rõõmus püha, sest pühitsetakse mitte surnud Jeesust, nagu võiks arvata, vaid hoopis elavat Jeesust.

Protsessiooni lõppedes minnakse kalmistule, oma lähedaste haudadele. Seal kastetakse lilli, süüdatakse küünlad, palvetatakse või räägitakse paar sõna kalmu juures, et olla lahkunu lähedal – see on seni olnud Saksamaal traditsioon, ükskõik, kas inimene on usklik või mitte.

Saksamaa kalmistud hääbuvad

Praegu ähvardab kalmistuid aga kadu, kusjuures just traditsioonilised perekalmud on kõige rohkem ohustatud. Rahupaikade kadumisega koos hääbuvad rituaalid, traditsioonid, sellega ka kalmukultus. Paljudes surnuaedades ei tehta enam muldasängitamisi. Tekkimas on suured tühjad alad üle terve Saksamaa.

Räägitakse uuest terminist – põgenemine kalmistult, sest ühiskonnas toimuvad suured muutused. Inimesed ei ela enam terve elu ühes kohas ja regulaarset hoolt nõudva perekalmu juurest pöördutakse individuaalsemate võimaluste poole.

Räägitakse uuest terminist – põgenemine kalmistult, sest ühiskonnas toimuvad suured muutused. I

Terved põlvkonnad elavad üksteisest väga kaugel, kaugemal kui kunagi varem. Vahemaa perega, päritolukohaga, võib-olla ka isiksust kujundanud kultuurielementidega on juba praegu suureks kasvanud. See mõjutab matusetraditsiooni: vanaema elab Hamburgis, tütar Berliinis, poeg Münchenis – see pole sugugi tavatu. Seetõttu saavad populaarseks teistsugused matmisvormid. 20–25 protsenti inimestest, kelle lähedane on lahkunud, langetavad otsuse alternatiivse matmise kasuks. See tähendab, et tuhk puistatakse pärast põletusmatust merre või niinimetatud rahumetsa. Kalmistutel käiakse üha vähem. Sellega kaasneb olukord, et surnuaedu on edaspidi üha keerulisem hallata.

Aga kalmistu ei ole mitte ainult paik, kus on lahkunute kalmud. Kalmistu on üheaegselt kultuuriarhiiv, tükike kodumaad, samas ka linnade rohelised kopsud.

Praegu on Saksamaal nõudlus klassikaliste kalmistute järele vähenenud – reeglid on liialt ranged, hind liialt kõrge. Saksamaa on kõige rangemate matmisreeglite ja ettekirjutustega riik Euroopas. Võib ka väita, et sealsed omavalitsused on maha maganud soovi ja võimaluse mõistlikult ja ajakohaselt lahkunuid viimsele teele saata ning andnud tahtmatult võimu äriettevõtetele.

Sealsed surmakultuuri uurijad näevad tulevikku seguvormina: klassikaliste kalmude kõrval on koht ka urnimatuseks, tuhk puistatakse loodusesse ning tekivad ühised kalmud nii lahkunule kui ka tema koerale – individuaalsed pakkumised individualiseerunud ühiskonnale, koos pool- ja täiesti anonüümsete matmissoovidega.

Tuhastamisteenuse populaarsus on Saksamaal kasvanud juba 70 protsendini matusetalitustest.

Muutused surmakultuuris

Šveitsis ja Madalmaades ei pea kohe otsustama, mida urniga teha, see võib jääda mõneks ajaks matja kätte ja lähedased võivad rahulikult mõelda, milline matusetalitus valida. Kui tahetakse hauakivile panna näiteks jalgpallilogo, siis seal on see erinevalt Saksamaa rangetest ettekirjutustest võimalik.

Iisrael avas 2019. aastal linna peakalmistu Har HaMenuchoti all megakalmistu 55 meetri sügavusel maa all.

Iisrael avas 2019. aastal linna peakalmistu Har HaMenuchoti all megakalmistu 55 meetri sügavusel maa all: mitmekorruseline kalmistu 23 000 lahkunule, mis on esimene sellelaadne rahupaik maailmas. Paljud inimesed, nii palverändurid kui ka juudid, soovivad end lasta matta just Jeruusalemma. Järjekord matmiskoha järele on nii pikk, et ulatub Maalt Kuule, muhelevad kalmistu rajajad. Põhjus on lihtne: inimesed valivad viimse puhkepaiga, mis ei sõltu ilmastikust. Peale selle kontrollib riik matmiskulusid ja Jeruusalemma elanikele on kalm tasuta.

Hamburgi Ohlsdorfi kalmistu on oma 400 hektaril laiuva 200 000 kalmuga aga maailma suurim maapealne kalmistu. Praegu piisaks juba vaid sajast hektarist, väidab kalmistu juhtkond, sest alates 1970. aastast on matmistavaks urnid. „Kalmistu on nagu ooper või muuseum, mis vajab pikaajalist finantseerimist.” Matusekorraldajad ja ka inimesed ise nõuavad poliitikutelt matusekultuuri muutumisele suurema tähelepanu pööramist.