Tallinn – Euroopa vanima avaliku jõulupuuga linn (1)
Tallinna Raekoja platsile püstitatud kuusk on väidetavalt Euroopa vanim sära ja pidulikkust pakkuv jõulupuu avalikus linnaruumis.
Berliinis pandi esimene jõulupuu Raekoja ette 1780. aastal, Londonis 1840. aasta paiku, moepealinnas Pariisis aga alles 1865. aastal. Tallinnas on avaliku jõulukuuse traditsioon palju põlisem. Tallinna Raekoja platsile püstitatud jõulupuu on väidetavalt Euroopa vanim avalikku linnaruumi sädelust toov kuusk.
Tallinn on uhke jõululinn juba mitu aastat, olles ühe pulga peal mitme teise maagilise jõuluturulinnaga, nagu Dresden, Praha, Innsbruck, Basel, Frankfurt ja London. Kuigi Vilniuse jõulukuusk sai eelmise aasta Euroopa kauneima jõulukuuse tiitli, siis Euroopa parima jõuluturu au kuulus 2019. aastal Tallinnale ja linn on sel moel ka talvisele maailmakaardile kantud.
Riia seadis Mustpeade hoone ette väikese metallkuuse, et tähistada sellega 1510. aastal üles pandud esimest jõulupuud. Tallinna Raekoja platsile püstitatud kuusk on väidetavalt avalikus linnaruumis Euroopa vanim. Nii väidab ajaloolane Jüri Kuuskemaa, kes ammutas inspiratsiooni Lennart Meri „Hõbevalge” raamatust. Lennart Meri omakorda lähtus Friedrich Amelungi kirjutisest mustpeade ajaloo kohta. Jääb üle mõtiskleda, kui palju on mustpeade jõulukuuses eestlaste, liivlaste ja lätlaste ilmapuu kultust.
Enne kui kuusk Raekoja platsile jõudis, algasid eliitkorporatsiooni hoones ja teistes gilditubades jõulujoodud ehk ilmalikud pidustused, mille lõppedes kinnitati kuusele tõrvikud ja puu viidi pidulikus rongkäigus muusika saatel Raekoja platsile. Tava polnud seotud ei piibli ega Kristuse sünniga, pigem tähistati sellega talvist pööripäeva ehk valguse võitu pimeduse üle.
Balthasar Russow kirjeldab oma kroonikas pidustusi nii:
„Nii ajasid kodanikud ka talviti jõulude ja vastlate ajal oma gilditubades ning sellid oma kompaniides suurt priiskamist taga. Ja pärast kaubasellide jootude lõppu ajasid nad suure, kõrge, hulga roosidega ehitud kuuse turuplatsil püsti ja läksid vastu õhtut üsna hilja sinna karja naiste ja piigadega, laulsid ja tantsisid seal esmalt ja süütasid seepeale puu, mis pimedas vägevasti lõõmas. Siis võtsid sellid üksteise kätest kinni ja kargasid ja tantsisid ümber puu. Ja ehkki kirikuõpetajad seda küll noomisid ja Moosese vasika tantsuks nimetasid, ei pandud seda noomimist siiski sugugi tähele.”
Raamatus „Vana Tallinna pärimused ja tõsilood” kirjeldab Jüri Kuuskemaa, et Tallinna 1441. aasta majanduskulude aruandes on märgitud, et raelaekast tasuti muusikutele, kes 25. detsembril puhusid pasunaid ja mängisid kuuse juures. 1515. aastaks, mil see komme justkui pidanuks Tallinnas uus olema, oli see siin oma pidulikkuse ja algse sära kaotanud ning sellest oli saamas lihtlabane janditamine. Jüri Kuuskemaa: „Tallinna raad keelas sellepärast kuuse all tantsimise, sündsusetute laulude laulmise ning napsitamise.”
Kui tsaar Peeter Esimene tuli jõulude eel esimest korda Tallinna üle vaatama, käis ta korduvalt mustpeade juures, kiitis nende vanu kombeid ja ta võeti vastu vennaskonna auliikmeks. Tema kõrgus aitas ka kuuske kanda.
Iga puu ei sobi jõulupuuks
Mitte iga puu ei kõlba jõulupuuks: see peab olema vähemalt viiekorruselise kortermaja kõrgune. See tähendab, et puu on vähemalt 15 meetrit kõrge, kahar ja ühtlaselt tihe. Kasvama peab kuusk mitte kaugemal kui 150 kilomeetrit Tallinnast. 2020. aasta jõulukuusk ehib kunagist Suurturgu 19. novembrist. Jõuluaja pärlid on juba traditsiooniks saanud väikesed jõulukuused, mis vanalinna keskaegsetel tänavatel pühademeeleolu loovad.
Jõule on Raeapteegis ikka tähistatud kuulsa klareti ja martsipaniga, neid saab seal selgi aastal degusteerida. Raehärrad käisidki omal ajal Raeapteegis napsitamas. Raeapteeki võib võrrelda kohvikuga, sest klaas käes võis ka apteegi ees istuda ja linna käekäiku arutada. Teada on, et vürtsiveini eest apteeker tasu võtta ei tohtinud.
Kuulu järgi ongi Raeapteek Tallinna vanim meditsiiniasutus, kus linnaarhiivis olevate dokumentide järgi müüdi martsipani, mis aitas nii pea- kui ka armuvalu vastu. Martsipan kuulub saksakeelse traditsiooni järgi ka jõululauale ja kohvikust Maiasmokk leiab veel sajandivanustes vormides valminud martsipanist jõuluvanasid, kingikott õlal.
Kes hoolega vaatab, leiab nende seast ka kingikotita jõuluvana, ümmarguse ja rõõmsa. „See on Santa Claus ehk Coca-Cola reklaamnägu,” selgitab magusavabriku parim asjatundja Otto Kubo, kes on maiustustega tegelenud 65 aastat. Martsipani loo jutustab ka Jaan Krossi lasteraamat „Mardileib”.
Keskaegses Tallinnas tegutses Indrek Hargla keskaegsete krimipõnevusromaanide detektiiv-apteeker Melchior, kelle tegemistest valmib filmitriloogia, millest esimene jõuab kinoekraanile 2021. aastal.
Niguliste kiriku väike jalajälg
Paar sammu Raekoja platsist on gooti stiilis Niguliste kirik, pühitsetud kaupmeeste ja meresõitjate kaitsepühakule Nikolausele, kes on teatavasti jõuluvana algkuju. Lübecki meistri Hermen Rode töökojas valmis üks suurimaid ja paremini säilinud hilissaksa tüüpi kappaltareid (15. saj lõpp), millel lood Püha Nikolause elust. Kõige olulisemad on kujutatud peaaltari retaabli suletud tiibadel. Tava öösel salaja kingitusi kingadesse panna põhineb legendil kolmest noorest neiust, kelle Püha Nikolaus salajaste kingitustega vaesusest päästis.
Maailma muuseumid rõõmustavad külastajaid kaunite jõulupuudega, nii ka Niguliste kirik. Juba viiendat aastat üllatab kirikusse astujaid oma kuusekujundusega Eesti-Rootsi dekoratsioonifirma Shishi. Ettevalmistustega alustavad nad kohe pärast jõule, juba jaanuaris-veebruaris. Kontrastiks 2019. aasta glamuursele kuusedekoratsioonile on selle aasta jõulupuu kaunistuseks ökoloogiliselt väike jalajälg. Põnev üllatus avaneb esimeseks advendiks.
Parim vaade Niguliste kirikule ja linnale avaneb Taani Kuninga aiast Neitsitorni ees, mis on keskajal linnamüüri püstitatud ainulaadsemaid torne kaitseehitiste seas. Seal, kus praegu on suured seinaaknad, puudus 700 aastat tagasi Meghede torni nime kandnud tornil sein. Kes oskaks praegu ette kujutada, et 18. sajandi lõpus ehitati kaitsetorn ümber kahekorruseliseks elumajaks, kus elasid mitmed ajaloos tähtsad isikud ja kuulsad kunstnikud.
Kui ajaloolane Tõnu Pedaru viis aastat tagasi torni tööle tuli, seadis ta üheks eesmärgiks taastada torni eriline kohavaim. „2020. aasta oktoobris avatud uus püsinäitus „Neitsitorn kui kunstitempel” kujutab ateljeekorterit manifestatsioonina kõigile, kes siin kunagi on töötanud,” ütleb Tõnu Pedaru ja mõtleb eelkõige kunstnikele Kristjan ja Paul Rauale, arhitekt Karl Burmanile ning nende metseenile paruness Natalie von Uexküllile.
