Immuunsus, koroona ja mitte ainult

Haigestunu. Foto: Shutterstock

Kui suvel jõudsime koroona juba peaaegu unustada, siis sügise saabudes tuletas ta ennast jälle meelde. Kehtivate ja pidevalt muutuvate piirangute tõttu on vahel raske pikemaid plaane teha.

Paljud elavad ravi ja vaktsiini ootel. Uudiseid tuleb pidevalt: Venemaal käivad vaktsiinikatsed vabatahtlikega, Hiina katsetab vaktsiini oma sõdurite peal, Suurbritannia ravimifirma AstraZeneca alustas uuesti vaktsiinitestimisega.

Vahepeal on koroona jõudnud muteeruda. See tähendab, et vaktsiin peab olema tüvespetsiifiline, nii nagu ka gripil, kus A-tüve vaktsiin ei toimi B-tüve korral. Seega on vaktsiin pidevalt sammu võrra maas ja teadlased püüavad ennustada, kuidas viirus muutub ja mis tüvi järgmisel aastal tuleb.

Kui algul arvati, et koroonavaktsiin võib olla universaalne, siis nüüd on selge, et nii hästi see ei lähe. Immuunsus ei püsi kaua (või on tüvespetsiifiline), on juhtumeid, kui koroonat põdenud inimene haigestub uuesti, ka Eestis on korduvhaigestujaid.

Nagu ikka, võib vaktsiiniga esineda kõrvalnähte ja tüsistusi.

Ravimite osas on edusamme tehtud. On leitud olemasolevate seast COVID-19 viirusele mõjuvaid ravimeid ja ka uued on valmimas/katsetamisel. Tartu firmagi on oma ravimi patenteerinud.

Seni on minu meelest väliste tegurite, ka ravimi ja vaktsiini kõrval pööratud vähe tähelepanu sisemisele, inimese enda immuunsusele.

Kõik teavad, et mõni inimene põeb grippi ja teisi nakkushaigusi sageli, lausa igal aastal, teine aga ei haigestu üldse või kui, siis põeb kergelt. Seda ka siis, kui nad töötavad või elavad koos. Miks nii?

Haigestumine sõltub väga suures osas inimesest, eelkõige sellest, kui tugev on tema immuunsus.

Immuunsus on keeruline süsteem

Viimastel aastatel on immuunsust rohkem uuritud ja sellest on üha rohkem rääkima hakatud. Immuunsust mõjutavad erinevad kiirgused, mitmed kemikaalid, antibiootikumid ja teisedki ravimid, eriti kui neid valesti kasutada, ka liigne stress, vanus, mitmed haigused ja palju muud.

Immuunsus on keeruline süsteem ja tema põhieesmärk on teha kahjutuks organismi sattunud võõrvalgud, sealhulgas bakterid, viirused ja teised. Nõrga immuunsuse korral seda ei juhtu, viirused, bakterid jäävad ellu, paljunevad, nende elutegevuse tõttu tekivad toksiinid, nad kahjustavad rakke ja nii arenevadki haigused.

Nõrga immuunsuse korral seda ei juhtu, viirused, bakterid jäävad ellu, paljunevad, nende elutegevuse tõttu tekivad toksiinid, nad kahjustavad rakke ja nii arenevadki haigused.

Vahel tekivad rakkude pooldumise käigus vigased rakud. Kui immuunsus on korras, siis need elimineeritakse, lihtsalt süüakse teatud immuunrakkude poolt ära, kasutatakse toiduks. Nõrga immuunsuse korral need rakud jäävad ellu, nende pooldumisel tekivad uued vigased rakud ja nii arenevad erinevad haigused kuni kasvajateni välja.

Moondunud immuunsuse puhul hakkab organism iseenda vastu tööle, ta suhtub teatud oma rakkudesse kui võõrastesse ja nii arenevad autoimmuunsed haigused ja allergiad.

Seega on immuunsus tervise seisukohalt ülimalt oluline, rohkem räägitakse sellest ja eriti immuunpuudulikkusest alles viimasel ajal, sest teadus on selles vallas palju uut avastanud. Peale selle esineb immuunsuse probleeme üha rohkem.

Immuunsust mõjutavad keskkond (kiirgused, kemikaalid), liigne stress, vanus (eluea kasvades), toidu kvaliteet ja palju muud. Intensiivne põllumajandus ja monokultuuride kasvatamine on põllud kurnanud, muld on vaesem ning sisaldab vähem mineraale ja vajalikke aineid. Seega aed- ja puuviljad ning marjad sisaldavad vähem vitamiine, mineraale, fütotsiide kui 50–100 aastat tagasi. Selle kohta on olemas ametlikud uuringutulemused. Põllumajandussaaduste kasvatamisel kasutatakse herbitsiide, pestitsiide ja väetisi, mille jäägid sisalduvad ka toidus. Toiduainetele lisatakse konservante, maitsetugevdajaid, värvaineid. Loomadele manustatakse kasvuhormoone, antibiootikume ja neidki võib toidust leida.

Kuidas oma immuunsust tugevdada?

Ainevahetuses on väga oluline piisav hapnikuhulk organismis. Ajalooliselt on inimesed veetnud suure osa ajast õues, liikunud ja väljas tööd teinud. Praegu on seda palju vähem, paljudele on tavaline päev kodust autosse ja tööle, et veeta terve päev kabinetis või ruumis, kus on kunstlik ventilatsioon. Pärast tööd istutakse autosse, sealt poodi ja koju. Isegi kui minnakse trenni, siis saali. Kust see hapnik tuleb? Sellepärast on vaja rohkem väljas olla, pigem just kõndida, sörkida, kepikõndida, jalgrattaga sõita, suusatada, et kopsud ja süda töötaksid intensiivsemalt.

Väga hea on teha hingamisharjutusi, parem lahtise akna all, rõdul, õues, eriti metsas või mere ääres.

Toon mõned lihtsamad harjutused.

1. Hingata aeglaselt ja sügavalt sisse ja välja, veel parem, kui sissehingamisel käed liiguvad ette ja kõrvale (rinnaõõne maht suureneb), väljahingamisel vastupidi, keha kõrvale alla tagasi.

2. Puhastav hingamine: hingata sügavalt sisse ja siis intensiivselt kõhulihaste abil väikeste portsude kaupa (4–10 korda ühe sissehingamise kohta) nina kaudu pahvides välja.

3. Vahelduvhingamine: parema käe pöial paremale ja 4. sõrm vasakule ninasõõrmele. Neljanda sõrmega vajutada vasak sõõre kinni ja parema kaudu sisse hingata. Nüüd pöidlaga parem sõõre kinni ja vasaku sõõrme kaudu välja hingata. Sama kaudu hingata sisse ja siis vasak sõõre kinni. Parema kaudu välja ja sisse. Nii korrata mõni minut. See harjutus parandab nii kopsude kui ka ajupoolkerade omavahelist tööd.

Hingamisharjutusi on veel, need on lihtsamad. Nii saame tõsta hapnikukogust organismis ja mitmed protsessid hakkavad paremini tööle.