Kohv ja kiiktool annavad Ruth Karemäele jõudu uuele päevale vastu astuda

Üks tuntumaid omaaegseid naissaatejuhte Ruth Karemäel on oma viis, kuidas päevale särts sisse saada. Ta teab, et pool tundi ja tass kanget kohvi on kindel ja kiireim viis tujutusest üle saada. „Tõusen kohe, panen kõrvaklapid pähe, lülitan raadio sisse, kohvimasina käima ja sean end oma kiiktooli istuma. Kuulan Viker­raadiot, timmin kohvi ja ootan, kuni eluvaim sisse tuleb.” Foto: Peeter Langovits

Omal ajal eestlasi tundide kaupa teleri ette naelutanud malbe olekuga saatejuht Ruth Karemäe elab vaikselt oma elu. Ta tõuseb hommikul kohe üles, paneb kõrvaklapid pähe, lülitab raadio sisse, kohvimasina käima ja seab end kiiktooli istuma. Kuulab Vikerraadiot, timmib kohvi ja ootab, kuni eluvaim sisse tuleb. Vahepeal kontrollib ka, et kas on juba tulnud.

Kas eakusel on ka mõni eelis nooruse ees?

Ei ütleks. Kui, siis ainult see, et eakatel on tänu elukogemusele eelis noori mõista. Sest ka nemad on kunagi noored olnud. Eriti kehtib see lastelaste puhul. Oma laste kasvatamisel me sageli veel nii targad ja mõistvad pole.

Kui palju teil lapselapsi on?

Tütar Janinal on üks tütar, poeg Jüril on kaks poega ja veel abikaasa tütar Keit. Kõik nad on Karemäed ja kõik on omad. Lapselapselapsi on mul kuus.

Mis annab hommikul ärgates jõudu uuele päevale vastu minna?

Näiteks kuulan Vikerraadiost uudiseid. Kui mõni uudistest minus huvi äratab, on see juba esimene hea märk. Kohv. Ma uinun kiiresti, aga ärkan pikalt ja pahuralt. Kuna ma aga tean, et pool tundi ja tass kanget kohvi on kindel ja kiireim viis tujutusest üle saada, siis tõusen kohe, panen kõrvaklapid pähe, lülitan raadio sisse, kohvimasina käima ja sean end oma kiiktooli istuma. Kuulan Vikerraadiot, timmin kohvi ja ootan, kuni eluvaim sisse tuleb. Vahepeal kontrollin ka, et kas on juba tulnud.

Ma uinun kiiresti, aga ärkan pikalt ja pahuralt. Kuna ma aga tean, et pool tundi ja tass kanget kohvi on kindel ja kiireim viis tujutusest üle saada, siis tõusen kohe, panen kõrvaklapid pähe, lülitan raadio sisse, kohvimasina käima ja sean end oma kiiktooli istuma.

Kuidas siis?

Lihtsalt kujutan ette, et teeks midagi, midagi lihtsat, näiteks voodi ära. Ja testin, kas inspireerib. Või teen veel ühe kohvi.

Miks kõrvaklapid?

See on mul harjumus ajast, kui me Reinuga kuulasime või vaatasime teine teises toas erinevaid saateid. Telereid oli meil ka kaks. Või kui ma ärkasin varem, kui Rein alles magas, ei äratanud ma teda üles. Pealegi annavad klapid liikumisvabaduse, lasevad sul kuulamise kõrval tegeleda ka muuga.

Mis noorusaastatest meelde on jäänud?

See on nii üldine küsimus… Aga kui tagasi mõelda ja samas vaimus vastata, siis meenuvad mulle kõigepealt helesinine taevas, suur valgus ja mingi seletamatu, südant pitsitav rõõm.

Ma olin abielus, meil oli kaks last. Me mõlemad töötasime algul raadios ja siis televisioonis. Elu tundus nii ilus ning kõik, mis ootas ees, tõotas tulla niisama muretu ja helge. Ja ehkki see ülev hingeseisund asendus peagi tõese nägemusega elust, ikkagi tore, et see aeg oli!

Hoolimata kõigest. Me elasime ju kitsalt, mu vanemate juures. Üksteist aastat kuuekesi nende kaheses läbikäidavate tubadega korteris, enne kui eluolu mõnevõrra paranes.

Rein sõitis üle aasta iga päev, kui sai, tööpostilt otse korteriturule. Vanemad inimesed, sel ajal noored, teavad, mis koht see niisugune oli. Seal olid seina peal üleval kõikide korterivahetajate pakkumised ja soovid. Korter oli siis üldse inimeste eluunistus. Hea, kui õnnestus ühiskorterissegi elamispind saada. Ettenähtud norm oli 9 ruutmeetrit inimese kohta. Kel ruutmeetreid rohkem, ei pääsenud jutulegi, kel vähem, sai küll jutule, kuid mitte tingimata korterit.

Eks me käinud ka kõrgemate ametimeeste jutul. Rein oli kuuekümnendail juba tuntud telenägu. Täitevkomitee esimehe (nõukogudeaegne linnapea) kabineti eesruumis kuulsime, kuidas üks sõnakas venelanna räuskas, et tema pere on juba kuu aega Tallinnas, aga korterit ikka pole.

Linnapea ütles, et tele-raadiokomiteele (televisioon ja raadio olid mõlemad komitee alluvuses) eraldati sel aastal 12 korterit, rohkem polnud ette nähtud. Komitee esimees kinnitas meile, et kõik korterid on juba välja jagatud. Mäletan, et sel aastal said teiste seas korteri Peeter Saul ja Heli Lääts. Et siis peaks keegi teine korterist loobuma.

Seda me Reinuga ei tahtnud. Kooperatiivkortereid veel ei ehitatud. Lõpuks saime tänu ühe sugulase ärakolimisele Tallinnast läbi mitme-setme vahetuse korteri Raua tänava lillepoe lähedusse. Seal oli juba nii minu vanematel, lastel kui ka meil Reinuga oma tuba, neljas veel lisaks. Kuni Eesti taasiseseisvumiseni. Siis tulid omanike pärijad Kanadast ja me pidime välja kolima.

Eesti Televisioon viis kokku mitu abielupaari. Toomas ja Mall Uba, Mati ja Alice Talvik, Marite ja Rein Kallasmaa, Uno ja Maie Maasikas, Ants ja Mai Uus, Kaljo ja Norma Jõekalda ning muidugi Rein ja Ruth Karemäe. Pandid, Laurid. Paljud jäid nimetamata. Kas põhjus oli see, et teleinimesed veetsid enamiku ööpäevast töö juures?

Kas just enamiku ööpäevast, aga jah, tööd tehti kõvasti ja sageli kuni hilisööni välja. Ka abielluti usinasti, kuid mitte pikale venivate tööpäevade tõttu. Lihtsalt, kollektiiv oli suhteliselt suur ja noor ja nii juhtus, et teinepool leiti sageli töökaaslaste seast. Kuid televisioon polnud erand, seda juhtus mujalgi ja juhtub praegu. Ühised kohvipausid ja lõunatunnid, töökoha korraldatud väljasõidud, peoõhtud, ametisõidud jne. See muidugi lähendab ja viib kokku.

Töö telemajas käis hommikust õhtuni sellepärast, et eelsalvestuse võimalust siis veel polnud. Saated läksid eetrisse otse ja õhtul. Kõik asjaosalised: stuudio tehniline ja teenindav personal, saatejuhid, pillimehed ja esinejad – kust tahes nad ka tulid –, kõik pidid olema kohal. Möödus aastaid, enne kui meil hakati telesaateid linti võtma.

Kuidas te Reinuga teineteist leidsite? Mis teid tema juures võlus?