Diabeetik Maire: minu haigusele ei viidanud mitte miski

Maire Lippal avastasti diabeet tavapärase kontrolli käigus tehtud vereproovi tulemustest. Kuigi esialgu oli muutustega keeruline kohaneda, teeb ta praegu enda poolt kõik, et oma tervist hoida. Foto: Erakogu

Maire Lippa on üks neist, kel vanuses 60+ diagnoositi 2. tüüpi diabeet. Kuigi diagnoos oli talle alguses suur šokk ja kohanemine polnud alati lihtne, paneb ta kõigile südamele, et tervisekontrollis käimine on väga oluline: vastasel korral võib 2. tüüpi diabeet jääda pikalt diagnoosimata.

Mina olen Maire, 70-aastane pensionär ja 2. tüüpi diabeetik. Diabeet ehk suhkruhaigus diagnoositi mul umbes 8 aastat tagasi. Mitte miski ei viidanud sellele, et võin seda haigust põdeda, seega uudis olid minu jaoks mõnevõrra ootamatu. Eks vanus ja ka muud riskifaktorid olid olemas, kuid loodame alati ju siiski parimat.

Välja tuli see tavapärase kontrolli käigus tehtud vereproovi tulemustest. Esialgu ei muutunud minu igapäevaelus väga palju, ainult ravimid määrati, mida pidin igapäevaselt tarvitama. Aja jooksul olen üritanud ka toitumist muuta ja rohkem liikuda, aga nagu öeldakse, vanale karule võib uute trikkide õpetamine üsna keeruline olla.

• Rohkem lugusid Eesti inimestest, kes on pidanud diagnoosi tõttu oma elu muutma, saab lugeda SIIT.

Mõned aastad pärast ravi alustamist selgus, et ravimid ei mõju piisavalt ning edasi tuleb haiguse kontrolli all hoidmiseks insuliini süstima hakata. Uudised olid esialgu hirmutavad, kuid nii kulgeb mu elu siiani. Süstimisega harjumine võttis aega. Oli hetki, kui tundus lihtsam see tegemata jätta, aga lähedaste toetavad ja julgustavad sõnad aitasid mind palju. Lisaks süstimisele, kontrollin pisteliselt ka veresuhkru taset.

Oli hetki, kui tundus lihtsam see tegemata jätta, aga lähedaste toetavad ja julgustavad sõnad aitasid mind palju.

Kõige raskem hetk saabus eelmisel suvel, kui sattusin tõsiste terviseprobleemide tõttu haiglasse. Olukord oli üsna kriitiline, sest hiline avastamine viis sepsise ehk veremürgistuse tekkeni. Ravi oli diabeedi tõttu tõsiselt komplitseeritud.

Veetsin haiglas viis nädalat, kuid tänu Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Viljandi haigla tublidele arstidele ja õdedele pääsesin siiski lõpuks tervena koju.

Hetkel on diabeedi mõju jõudnud silmadeni. Juba mitmendat kuud võitleme koos arstidega glaukoomi ehk rohelise kae vastu. Esimene laseroperatsioon ei andnud piisavalt häid tulemusi, mistõttu tuleb seda korrata.

Leian, et diabeet on väga salakaval haigus, millele tuleb palju varem jälile saada. Inimesed, kes on riskirühmas, peaksid oma tervist jälgima, et võimalikke sümptomeid võimalikult kiiresti ära tunda ja õigel ajal arsti juurde pöörduda. Õigeaegse raviga võib ennetada paljusid probleeme, mis muul juhul võivad organismi mõjutama hakata.

Mina hoolin oma tervisest, et saaksin veel võimalikult pikka aega olla koos oma laste, lastelaste ja lapselapselapsega. Hoia ka sina ja mine ennast kontrollima!

Maire loo pani jutu põhjal kirja Lysandra Lippa Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsist.

KOMMENTAAR: 2. tüüpi diabeet jääda pikalt diagnoosimata

Maarja Randväli, MTÜ DIABEEDISPETSIALISTID diabeediõde

Maarja Randväli Foto: https://diabeedikool.ee/

Eestis on diabeedi levimus erinevate andmete põhjal umbes 7% ja umbes 2% on neid, kel veel ei ole diabeeti diagnoositud. Seda nimetatakse prediabeediks ehk diabeedieelseks seisundiks.

Iga aastaga diabeeti haigestunute arv tõuseb ja 2. tüüpi diabeet moodustab 90-95% juhtudest.

See haigus kujuneb geneetiliste tegurite ja keskkonnast tulenevate tegurite koosmõju tulemusena.

2. tüüpi diabeet on aeglase kuluga ning tüüpilised diabeedi sümptomid ei pruugi haiguse alguses avalduda. Seetõttu võib 2. tüüpi diabeet jääda pikalt diagnoosimata. Haigus võidakse avastada juhuslikult või leitakse kõrgendatud veresuhkru väärtused mõne teise haiguse taustal.

2. tüüpi diabeedi riskitegurid:

• Vanus ≥ 45 eluaastat
• Ülekaal ja rasvumine (KMI ≥ 25kg/m²)
• 2. tüüpi diabeedi esinemine perekonnas
• Vähene füüsiline aktiivsus
• Varasemalt haigusloos gestatsioonidiabeet või südame-veresoonkonna haigused
• Glükoosi talumatus või paastuglükoosi häire
• Kõrge vererõhk või kolesteroolitase
• Polütsüstiliste munasarjade sündroom

Kõikid inimesed, kes kuuluvad riskigruppi, peaksid vähemalt kord aastas mõõtma veresuhkru taset, kolesterooli ja vererõhku. 2. tüüpi diabeedi korral on esmane sekkumine elustiili muutmine.

2. tüüpi diabeedi korral on esmane sekkumine elustiili muutmine: muuta tuleb nii oma toitumist kui suurendada füüsilist aktiivsust. Foto: Artyom Geodakyan/Artyom Geodakyan/TASS

Elustiili muutmisesse peaks kaasama kogu diabeedimeeskonna. Oluline on toituda tervislikult, ülekaalu korral tegeleda kaalulangetamisega, olla aktiivne ehk tegeleda sportimisega, lõpetada suitsetamine ja vähendada alkoholi liigtarbimist. Vaimse tervise probleemide korral on vajalik pöörduda vaimse tervise õe või psühholoogi poole.

Lisaks elustiili sekkumistele on esmavalik tablettravim. Juhul, kui diabeeti põdeva inimese veresuhkru tase püsib jätkuvalt kõrged ja elustiili muutused tulemusi ei anna, lisatakse vajadusel raviskeemi süstitav insuliin.

Krooniliste haiguste korral, nagu ka diabeedi haiguse puhul, on oluline patsiendi motiveerimine ja järjepidev õpetamine/nõustamine haigusega toimetulekul.

Igal haigel on väga individuaalne raviskeem. Insuliinravi korral vajab patsient süstimise õpetust, süsivesikute arvutamine nõustamist, teadmisi, kuidas insulin mõjutab tema tervist ning mida peab igapäeva elus arvestama (sh füüsiline aktiivsus, inflektsioonid jt).

Ravi üks osa on igapäevane veresuhkru monitoorimine ja ravimite manustamine vastavalt raviskeemile. Insuliin raviskeemil olevad haiged peavad jälgima veresuhkru väärtusi päevas 4-6 korda, vajadusel sagedamini (enne igat toidukorda, enne ööd, haigestumised, halb enesetunne).

Tabletiravi korral ei ole versuhkru mõõtmine nii intensiivne, aga see on ka sel juhul väga oluline.

Soovitavalt võiks olla diabeetikutel veresuhkruväärtused:

• Hommikune paastuglükoos 4,4- 7,2 mmol/l
• Enne söögikordi 4,0-7,2 mmol/l
• Kaks tundi peale sööki alla 9,9 mmol/l
• Enne magamaminekut 7 mmol/l
• HBA1c: 7,0% või vähem

Diabeetik peab regulaarselt külastama oma arsti või diabeediõde. Foto: Marko Saarm

Diabeeti põdev haige peab käima regulaarselt oma raviarsti ja diabeediõe juures, sest vähemalt kord aastas on vaja üle vaadata glükohemoglobiini, kontrollida silmapõhjasid, neerufunktsiooni, kontrollida südame tervist, külastada jalaravi kabinetti.

Kui on tekkinud kaebused, tuleks kohe pöörduda diabeedispetsialisti poole. Diabeedi korral saame komplikatsioone varakult avastades ennetada raskete tüsistuste teket, kui võimalikult vara alustada täiendava ravi planeerimist.