Harvikhaigust nimega lümfangioleiomüomatoos ehk LAMi põdenud Anneli Kannus vajas kodust hapnikravi enne uute kopsude siirdamist. Mis oli koduse hapnikravi alustamisel kõige raskem?
Koduse hapnikravi alustamisel oli kõige keerulisem leida aparaadile sobiv koht, õppida arvestama hapnikuballoonide täitmiseks kuluva ajaga ning pidevalt kõigil jalus lookleva hapnikuvoolikuga.
Minu hapnikravi perioodil sattus olema kuum suvi ning hapnikukontsentraator, eriti kui kahte hapnikuballooni järjest täita, kiirgas päris korralikult sooja ja tekitas lisamüra.
Kas ja missugust tuge oleksid koduse hapnikraviga alustamisel enam oodanud?
Algul tekitas ehk kõige enam segadust hapnikuvoolikute puhastamine või vahetamine. Ühtlasi oli kõhklusi äratav hapniku tuleohtlikkus – tikud, küünlad jms kadusid sel ajal täiesti meie majapidamisest.
Harjusime kõik siiski kiiremini, kui esialgu arvasime. Hapnikuõde ja tema nõuanded olid telefonikõne kaugusel ja seega esialgne ebalus kadus ruttu. Logistika, paigutuse jms asjus oskaks ilmselt kogemustega patsient kõige paremini teist patsienti toetada.
Mida soovitad koduse hapnikraviga alustajale?
• Leia hapnikukontsentraatorile oma elamises võimalikult keskne koht – seda suurem on sinu liikumisraadius.
• Laadi hapnikuballoone võimaluse korral jahedamal perioodil, kui sa just ei taha ekstra tuba kütta.
• Lase endal hapnikukontsentraatori mürast puhata. Müra vähendamiseks ära pane kontsentraatorit tööle betoon- või isegi paljal puitpõrandal, liiga suur ja väheste asjadega ruum võimendab müra.
• Hea, kui kontsentraator poleks vaibal, mis kogub liigset tolmu, sest tolm ummistab filtri kiiremini ja kontsentraator soojeneb liialt. Kasuta näiteks kummimatti, mis summutab müra ja mida on kerge puhastada. Vaibal on raske ka kontsentraatorit vajaduse korral liigutada.