K, 1.02.2023

Üks kapsapea nädalas ei tohiks olla palju

Sirje Rekkor
Üks kapsapea nädalas ei tohiks olla palju
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kapsas on hinnatud vitamiinide, mineraal- ja kiudainete sisalduse poolest.
Kapsas on hinnatud vitamiinide, mineraal- ja kiudainete sisalduse poolest. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Kapsast on peetud raviomadustega taimeks iidsetest aegadest saati. Juba Kreeka arst Hippokrates olevat oma patsientidel soovitanud hapukapsast süüa.

Toitumisspetsialist Aive Luigela soovitab nädalas süüa ühe terve kapsapea. Kuna kapsaid on mitut sorti ja neid saab kasutada väga erineval moel, polegi see teab mis hiigelsuur pingutus. Kui pelgalt lõunasele pearoale mõelda ja ülepäeviti näiteks suppe valmistada, siis esmaspäeva lõunaks värskekapsasupp, teisipäeval hautatud kapsas hakklihaga, kolmapäeval borš, neljapäeval ühepajatoit, reedel köögiviljasupp piima või sulatatud juustuga, laupäeval kapsavormiroog ja pühapäeval kapsarullid – ongi nädal tehtud ja kapsapea söödud! Ja kõik toidud olid eestlaste vaieldamatult lemmikkapsast, valgest peakapsast, kusjuures hapukapsast (vaata ka augustikuu retseptirubriiki) või teisi kapsaliike me veel ei kasutanudki ning toorsalatid ja küpsetised ka mängu ei tulnud.

Kapsas teeb reipaks

Kapsas teeb reipaks, annab jõudu ja hoiab organismi tasakaalus. Kapsas on hinnatud vitamiinide, mineraal- ja kiudainete sisalduse poolest. Kapsalised on tänu rikkalikule kiudainesisaldusele ja väikesele kalorsusele ideaalsed kaalu kontrolli all hoidmiseks, kuna sisaldavad vähe toiduenergit ja süsivesikuid: 100 g valget peakapsast annab vaid 27 kcal. See-eest on kapsad toitainerikkad ja tekitavad süües kiiresti täiskõhutunde.

Toore kapsa söömisel olla ettevaatlik vaid neil, kel on probleeme kilpnäärme või neerukividega, kuid keedetud-hautatud kapsas sobib neilegi.

Ilmselt on nii mõnelegi tuttavad kapsast tingitud puhitused, mis enamasti tekivad toore kapsa söömisel. Sel juhul võiks proovida süüa erinevaid kapsaliike, mille hulgast leida endale sobivaim. Toore kapsa söömisel olla ettevaatlik vaid neil, kel on probleeme kilpnäärme või neerukividega, kuid keedetud-hautatud kapsas sobib neilegi.

Kapsalisi on üle saja liigi

Kapsast on kultuurtaimena tuntud juba vähemalt neli tuhat aastat ja kapsa suguvõsa on suur, neid on üle saja liigi. Kui jutt on kapsast, tuleb meil esimesena silme ette tavaline valge peakapsas kui Eesti kõige levinum köögivili. Tunneme-sööme valge peakapsa kõrval veel vaid mõnda kapsaliiki – punast peakapsast, lillkapsast, Hiina kapsast, mõned ka spargelkapsast ehk brokolit, rooskapsast ehk Brüsseli kapsast või nuikapsast. Mõni ehk oskab nimetada ka käharat peakapsast ehk Savoia kapsast ja lehtkapsast või veel mõnd viimasel ajal Aasia köökidega meie toidualuale tulnud kapsast. Ongi peaaegu kõik. Aga mida teame ülejäänud üheksakümnest liigist? Noh, tegelikult piisab meile ka ülesloetutest, kui neid mitmekesiselt toidualual kasutada oskame.

Igal kapsal oma väärtus

Üldreegel kapsast toidu valmistamisel – mida vähem töödeldud, seda parem. Kõige parem oleks kapsast süüa muidugi toorelt. Aurutamist tuleks eelistada keetmisele ning küpsetamist praadimisele või frittimisele, et säilitada võimalikult palju kasulikke aineid.

Valge peakapsas, mida Euroopas süüakse juba 7. sajandist, on väärtuslik köögivili nii värskelt, keedetult-hautatult kui ka hapendatult, sisaldades peaaegu kõiki inimorganismile vajalikke toitaineid. Sellest toite valmistades või hoidistades tuleb silmas pidada, et valge peakapsa sordid jagunevad varajasteks, keskvalmivateks ja hilisteks ning hapendamiseks sobivad näiteks vaid hilised, toorsalatiteks aga pigem varased sordid.

Peakapsa kasutamise võimalusi on tohutult – toorsalatid, supid, ühepajatoidud, hautised, vormitoidud ja kapsarullid, kapsakotletid ja -šnitslid, lisandiks teiste toitude juurde, katteks või täidiseks suurtesse ja väikestesse pirukatesse. Hapukapsast pannakse ka täidiseks suurtesse linnupraadidesse ja isegi leiva sisse.

Punane peakapsas on valge peakapsaga välimuselt igati sarnane, kuid suure antotsüaanisisalduse tõttu punaka või isegi sinivioletse värvusega köögivili, mida saab kasutada samamoodi kui valget peakapsast. Arvestada tuleb vaid, et keetmisel-hautamisel annab see kapsas enda kauni värvuse toidu sisse ja muutub ise hallikaslillakaks. Seetõttu ja ka vitamiinide säilitamiseks on punast peakapsast parem kasutada toorsalatites, koos peediga (boršis või hautistes) või lisandi valmistamiseks. Punast peakapsast saab ka marineerida või koos porgandi, peedi või mädarõikaga hapendada.

Märksõnad
Tagasi üles