Vanem põlvkond eelistab hingavaid rõivamaterjale

Heli Sakk-Hännikäinen on staažikas Pärnumaa Kutsehariduskeskuse rätsepatöö eriala õpetaja. Foto: Eda Amur

Tänapäevaste rõivamaterjalide puhul on keeruline hinnata, mil määral on koostises naturaalset, pealegi ei ole kõik tehis- ja sünteetilised kiud sugugi nahavaenulikud. Rätsepast kangamaterjalide ekspert Heli Sakk-Hännikäinen ütleb, et vanemal inimesel ja lapsel on ühtmoodi tundlik nahk.

Tasub teada, et kõik, mis sobib lasteriiete õmblemiseks, sobib ka vanemale põlvkonnale. Mitte ükski tehis- või sünteetiline kiud ei suuda meie kliimas asendada naturaalset villast.

Heli Sakk-Hännikäinen on staažikas Pärnumaa Kutsehariduskeskuse rätsepatöö eriala õpetaja, kes ei ütle ära ka huvitavatest töödest – tema käe all on valminud nii mõnegi pärnaka presidendi vastuvõtu piduriie. Tekstiiliekspert on ta eeskätt rätsepatöö vaatevinklist.

Võib oletada, et meie muldpõrandatel sirgunud põllupidajatest esivanemate põhilised rõivamaterjalid olid linane, villane ja puuvillane. Kodukootud kangast valmistatud (rahva)rõivad olid luksus, mis pärandati emalt tütrele ja isalt pojale. Kõlblike argiste kehakatete nõelumine ja lappimine oli tavapärane. Siidi ja sametit said oma emandatele lubada ehk jõukamad linnasaksad ja kaupmehed. Sünteetilistest materjalidest saab hakata rääkima 20. sajandil, kui leiutati nailon ja kapron.

Nõukogude defitsiidimajanduse tingimustes polnud midagi imelikku selles, et kvaliteetsest kangast mantel või jakk harutati lahti ja pöörati n-ö uuendamiseks ümber. Uuel sajandil võtab kangatüüpide valik silme ees kirjuks. Valmisriiete siltidel olevates kiusisalduse loetelus on raske orienteeruda. Mida valida?

Alati tasub tahta endale parimat, eriti vanemas eas. Kõik, mis kaubanduses pakutakse, pole enam vanemale generatsioonile sobilik. Tahame tunda end mugavalt ja hästi ning valime hinnalisemad, eksklusiivsemad ja glamuursemad materjalid, mis aitavad rõhutada isikupära ja väärikust. Tark valib rõivad mugavusest ja stiilist lähtuvalt.

Keskeas on inimesel täpselt teada, mis meeldib, mis sobib. Rõivas peab kaunistama ja olema mugav. Tähtis on, et valitud materjal sobiks valitud toote õmblemiseks, tooks välja kandja kehailu, isikupära, stiili ja oleks mugav kanda. Rätsep arvestab kangavalikul rõiva otstarbega, jälgib, kuidas see mõjub rõivana, aga arvestab ka hetkemoega.

Tean inimesi, kes hoolega valivad kehakatete materjale ja eelistavad ainult naturaalset.

Nüüdne tegelikkus on selline, et sünteetiliste kangaste tooraine on soodsam ja nende tootmine lihtsam, kiirem. Nii on riidematerjali hind naturaalsest odavam.

Tänapäeval ei ole kõik sünteetilised kiud sugugi nahavaenulikud. Veel kümme aastat tagasi ei olnud sünteetilised kiud väga hinnas, sest oli teada, et nende valmistamiseks kasutatakse keemilisi kiirendeid. Ent tehnoloogiad ja masinad on vahepeal palju muutunud – materjalitööstuses on toimunud samasugune infotehnoloogiline hüpe nagu muudes tööstusharudes.

Minu tutvusringkonnas on palju neid, kes ütlevad, et neile ei meeldi kiirmood ja internetist tellitud rõivad, mis sageli kestavad vaid esimese pesuni.

Kangaloomes on võetud kasutusele varem üksnes sõjatööstuse laborites ja uurimiskeskustes väljatöötatud materjalid. Need ilmuvad tasapisi laiatarbekasutusse. Näiteks on olemas nahkmaterjal, millest tehtud rõivas võtab looduses liikuva inimese seljas täpselt keskkonna fooni. Meie teki- ja padjatööstuses kasutatakse antibakteriaalseid materjale, mis ei kogu tolmu ja hoiavad mikroobid eemal.

Kas masstootmine ja kiirmood on rätsepatööle hoobi andnud?

Areng on siiski selline, et individuaalõmblustöö ja rätsepatöö tõuseb hinda. Seda kinnitavad ka rõivadisainerid. Eesti inimesed on hakanud väärtustama rätsepatööd. Minu tutvusringkonnas on palju neid, kes ütlevad, et neile ei meeldi kiirmood ja internetist tellitud rõivad, mis sageli kestavad vaid esimese pesuni. Õmblused hargnevad, esteetilist ja korrektset vormi ei ole. Kliendi toodud materjalist mantel pole veel tellijale ülegi antud, kui juba materjal vanub, läheb topiliseks. Kangad on vahel kaupluseski eksitavate etikettidega – spetsialist saab ju sellest aru. Materjale on palju. Soodsa hinna taga pole alati kvaliteeti