R, 2.12.2022

Inimlik unistus elamisväärsest vanadusest viib petturite võrku

Toivo Niiberg
, psühholoog
Inimlik unistus elamisväärsest vanadusest viib petturite võrku
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Igasugused petturid tänaval, internetis, telefoni otsas ja meedias teavad inimese mõjutamise peeneid saladusi, kasutavad rahaahnust oma huvides.
Igasugused petturid tänaval, internetis, telefoni otsas ja meedias teavad inimese mõjutamise peeneid saladusi, kasutavad rahaahnust oma huvides. Foto: Shutterstock

Kas raha eest saab õnne osta? Ei! Aga kas natuke rohkem raha teeks meid natuke õnnelikumaks?

Paljud meist noogutavad ja muigavad. Paljud ütlevad: jah, me tahaksime olla rikkad.

Raha loeb.

Pole mõtet ennast lollitada – rohkem raha oleks loomulikult parem, kuid kas me tõesti vajame rohkem raha, et elada tervislikku, õnnelikku ja rahuldust pakkuvat elu? Juba antiikfilosoofias arvati, et inimese teevad õnnelikuks naudingud, mille annavad raha, tunnustus, tervis ja kehaline ilu. Järelikult ei olegi õnne küsimuses midagi mõtelda: saatus kas on või ei ole inimesele andnud ilu ja tervise.

Inimese enda hooleks jääb raha teenida, et endale naudingud osta, või siis mingil muul moel ühiskonna tähelepanu ja tunnustust pälvida. Samas näitab enamik maailmas tehtud tõsiteaduslikke uurimusi, et just raharohkus saab sageli tõelise õnnetunde takistuseks. Raharohkus muutub sageli hoopis probleemitekitajaks.

Stabiilne elu tõukab riskidele

Kindlasti mängib raha kogumises ja vara kogumises olulist rolli keskkond. Õnneks on Eesti asukoht väga stabiilne – ei maavärinaid, vulkaane, orkaane, maalihkeid ega massilist kuritegevust. Seega tasub mammonat koguda, minnes välja ka suurematele riskidele. Raha ja vara kogumisest saab parandamatu haigus.

Jaapanlasel on väike toake, magamiseks matike ja nurgas kohver, kus on mõni riidehilp tagavaraks, ja veidi toidupoolist, kui peaks minutite jooksul maavärinahirmus toast välja pagema. Jaapanlane investeerib pigem iseendasse, oma laste haridusse, oskab puhata, siiralt naeratada ega hoia raha kokku, kui on võimalik kusagile reisida.

Jaapanlane investeerib pigem iseendasse, oma laste haridusse, oskab puhata, siiralt naeratada ega hoia raha kokku, kui on võimalik kusagile reisida.

Igal inimesel on õigus teha oma valikuid, panuseid, unistada ja omada. Ühed meie seast on ülekaalukalt vaimuinimesed, keda vahel ka boheemlasteks tembeldatakse, ning teised raha ja asjade kummardajad, keda asisteks äriinimesteks peetakse. Üsna raske on olla kusagil keskel, sest tavaelu aina kiireneva tempoga soosib pigem üht või teist poolust.

Luule Viilma on oma raamatutes ja artiklites rõhutanud, et praegusaja tsivilisatsiooni kõige suurem probleem on oskamatus suhelda ehk oskamatus ellu mõistvalt suhtuda ehk oskamatus tingimusteta armastada – oskamatus õigesti mõelda.

Kes eluseadusi ei tunne, sel on teda tõesti raske tingimusteta armastada, kuigi süda ütleb, et on vaja. Igal juhul seisneb õnn soovide, ihade ja kirgede rahuldamises, olgu nende objektiks kas teised inimesed või ostetavad kaubad.

Armastust ja sõprust ei saa osta, müüa ega vahetada – neil puudub rahaline väärtus. Kahjuks samastab uus põlvkond tutvust ja sõprust üha rohkem sellega, kes midagi rohkem annab või kingib. Kasvõi sünnipäevaks. Lilled ja hea sõna enam süüa ei kõlbavat. Armudeski uuritakse kõigepealt järele, kas poisil on ikka auto või kas tüdruku vanemad on ikka küllalt jõukad.

Elu, vabadus ja ostetud õnn

Raha ja asjade kummardajad elavad moto järgi: elus on kõik müüdav, ostetav ja vahetatav – võidab see, kellel on enne surma rohkem asju ja vara. See on vana American dream ehk Ameerika unistus: elu, vabadus ja ostetud õnn. Alati võiks olla kõrgem palk, uhkem auto (veel parem mitu!) ja suurem maja. Aga kui saaks veel luksusjahi ja eralennuki ka?

Ometi matavad inimese ikka tema lähedased, kes jagavad vara sageli kakeldes ja kohut käies. Või arvab tõesti keegi, et elab igavesti ja elupäevi saab tulevikus juurde osta?

Igasugused petturid tänaval, internetis, telefoni otsas ja meedias teavad inimese mõjutamise peeneid saladusi, kasutavad rahaahnust oma huvides

Igasugused petturid tänaval, internetis, telefoni otsas ja meedias teavad inimese mõjutamise peeneid saladusi, kasutavad rahaahnust oma huvides. Teisalt ei süüdistakski ma neid. Kui mul ikka on korralik mustikaplekk heledal särgil, ei aita ükski pesuvahend peale kääride. Ja heledast särgist saab lapp.

Kui peamine vara on helged mälestused, kustumatud hetked, unustamatud retked ja mällu sööbinud tunnustavad sõnad, jätkub neid kõigile ka ilma kohtu ja vaenamiseta.

Ometi pole vastandpoolused rikkus ja vaesus, materiaalsus ja vaimsus, nagu tihti arvatakse, vaid elu teenimise viisid – isekus või altruism. See tähendab küsimust, kas tegutsetakse ainult enda huvides või ka teiste heaolu nimel. Kui käia ainult negatiivset rada, eneseteenimisteed, saavad sellest toitu ka kõrkus, edevus, võimujanu ja rahaahnus.

Rahaga peab oskama ringi käia

Oleme harjunud uskuma, et kui meil oleks vaid raha, küll me siis oskaksime juba õnnelikud olla! Sokrates esitab lihtsa küsimuse: „Kas raha teeb ka siis inimese õnnelikuks, kui ta on nii rumal, et ei oska rahaga midagi peale hakata?”

Loomulikult mitte. Kas sama kehtib ka ilusate asjadega, ilu, tervise, vedamise ja lugupidamise kohta? Küllap vist. Ka neid tuleb osata õigesti kasutada, et õnnelik olla.

Olles uute oludega kohanenud, vaatame negatiivselt asjadele, mis varem olid positiivsed. Täiesti idiootse käitumise korral hävitaks inimene oma ilu, tervise ja lugupidamise. Ka vedamisest tuleb osata kinni hakata.

Märksõnad
Tagasi üles