R, 2.12.2022

Üksindust armastav Ülle Lichtfeldt alustab päeva seenemetsas

Kristel Kaljuvee
, tegevtoimetaja
Üksindust armastav Ülle Lichtfeldt alustab päeva seenemetsas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Metsa minnes võtab Ülle Lichtfeldt alati ühes oma peagi 13aastaseks saava hundikoera Stella.
Metsa minnes võtab Ülle Lichtfeldt alati ühes oma peagi 13aastaseks saava hundikoera Stella. Foto: Ain Liiva

Igal hommikul, kui näitleja Ülle Lichtfeldt oma Viitnal asuvas maakodus ärkab, teeb ta ära voodi ning ütleb sellele, mitme tunni pärast ta tagasi tuleb. Koduväravast välja astudes tiksub iga minut selle poole, et tuled koju tagasi, tavatseb ta mõelda.

Siis läheb ta koera ja korviga metsa, et leida üles samblike vahel punetavad pilvikud ja rägu sees kolletavad riisikad. Mõne tunni järel viskab kummikud jalast, tõmbab selga teksad ja puhta särgi ning põrutab kella üheteistkümneks Rakvere teatrimajja, et teha mõne lavastuse proovi.

Pärast seda, umbes kolme paiku, puhastab oma garderoobis hommikul korjatud seened. Kell seitse algab etendus, ent veidi enne kümmet on Ülle juba Viitnal tagasi ja seened likku pannud, mõned kupatanudki. Peagi jõuavad need purki. Hommik viib taas metsa.

„See on minu jooga,” selgitas augusti alguses 50. sünnipäeva tähistanud Ülle Lichtfeldt. „Üks asi, mida ma elus tõeliselt armastan, on üksindus.” Ilmselt seepärast ongi ta valmis minema hommikul vara metsa, seltsiks vaid peagi 13aastaseks saav hundikoer Stella.

Tema hoiatab perenaist, kui mõni soovimatu külaline peaks läheneda üritama. Seni on nad metsas kohanud siiski vaid põtru ja kitsi, ükskord ka mäkra, kes kaitses oma pesa karule võrdväärse visadusega, nii et Ülle ja Stella ainus pääsetee oli näidata kiireid sääri. Üldiselt Ülle metsas midagi ei karda. „Vanaema õpetas, et karta tuleb inimest, mitte looma,” ütles ta. Olgu öeldud, et karuga ta veel Viitna metsa vahel kokku pole puutunud, ent jälgi on märganud küll.

Vanaema õpetas, et karta tuleb inimest, mitte looma.

Oma Viitna kodus on Ülle Lichtfeldt ja tema abikaasa Indrek Saar elanud juba peaaegu 20 aastat. Koos nendega elavad seal nende tütar Aleksandra ning Ülle vanemad Lembi ja Einar.

Koroonaaeg pani Ülle aga oma kodukandile hoopis uue pilguga vaatama. „Reeglina ei ole sul kunagi aega oma kodukandis hulkuda. Sa oled ju kodus! On vaja pesu pesta, tube koristada, aed üle käia,” rääkis ta. Aga koroona algas varakevadel, mil aias suurt teha ei olnud. Kui kõik oli viis korda üle rehitsetud, asus Ülle koduümbrust taasavastama. Näiteks polnud ta aastaid rattaga sõitnud. Siis ajas ta aga jalgratta välja ja vuras mööda kodukandi metsateid. „Viitna järvede juures olen käinud sünnist saati, aga ma polnud kunagi sattunud sellise järve äärde, nagu seda on Nabudi,” imestas ta.

„Mõelda vaid, milline loodus algab mu ukselävelt! Viitna järvede ümber on männimets, aga ka sünge kuusik, selle kõrval soo koos laudteega, siis sarapik. Ja see kõik mõne ruutkilomeetri suurusel lapil,” kõneles Ülle. „See oli uskumatu! Käisin seal seal üle päeva, küll koera, ema, pere ja tuttavatega.”

Tütrele abiks

Sel kevadel oli Ülle Lichtfeldti kodus rohkemgi rahvast. 19. aprillil, sügaval koroonaajal, mil teisi pereliikmeid sünnitaja juurde ei lubatud, tõi Ülle ja Indreku vanem tütar Barbara ilmale kaksikud tüdrukud. Ülle on väga uhke, et tema tütar niisugustes keerulistes oludes hakkama sai. „Olla üksinda haiglas, sünnitada erakorralise keisriga kaksikud… Ma ei kujuta ette, kuidas tema närvikava vastu pidas,” rääkis värske vanaema. „Kui tal oleks olnud üks laps, oleksin öelnud, et pole häda midagi, kannata ära. Aga temal oli kaks.”

Ema oli valmis end ise haiglasse võitlema, et lapsele appi minna. „See oli väga keeruline aeg,” tunnistas ta. Ent juba nädal pärast sündi pagesid värsked lapsevanemad beebidega Tallinna korterist Ülle ja tema abikaasa Indreku maakoju. Nii said vanavanemad algusest peale lapselaste Indi ja Luna kasvamist näha ja toetada, neid peaaegu igal õhtul vannitada ja magama panna.

„Ma ei uskunud kunagi seda juttu, et oma lapsed on armsad, ent lapselapsed veel armsamad. Aga ongi nii!” Ülle sõnul tuleb see sellest, et Indile ja Lunale saab ta pühendada täpselt nii palju aega, kui ta tahab ja on tarvis. „Ma võin nad iga kell emale tagasi anda ja öelda „Tsurr! Ma pean minema!” Oma laste puhul seda lubada ei saa.”

Tema sõnul on kaksikutega abis terve pere, et uuele emale rohkem uneaega või lihtsalt väikest vaheldust lubada. „Iga naine, kes on lapse ilmale toonud, saab aru, et tunnike vaheldust või puhkust on teretulnud. Teise tunni möödudes hakkad muidugi juba igatsema,” teadis Ülle.

Nii ongi ta mõnikord lubanud tütre kontserdile või etendusele ja ise lapsi valvanud. „Siis tunnen, kui suur on vastutus. Ühe lapsega on lihtne – ta nutab, sa tegeled. Aga neid on ju kaks ning mõlemal on oma soovid ja tahtmised. Üks magab, teine hakkab nutma ja äratab esimese ka üles. Või hakkavad koos nutma. Mulle tuleb paanika peale. Ma tõesti imetlen, kuidas tütar nendega hakkama saab. Tal on mõlemad lapsed käte peal, juba ta saab söögi tehtud, juba on nad toidetud. Ega kellelegi ei anta rohkem, kui ta kanda jaksab,” tõdes Ülle.

Kolmkümmend aastat teatris

Rõõmusõnumeid jätkus ka maisse, mil Ülle Lichtfeldtil täitus 30 aastat töötamist Rakvere teatris. Selle aja jooksul on ta ainult (!) selles teatris teinud üle 200 rolli, juurde veel lugematud etteasted televisioonis ja teistel lavadel. Aga Ülle ei vaata tagasi, läheb ikka edasi. „Aeg on läinud nii ruttu. Ma ei tee veel mingeid kokkuvõtteid, mina vaatan tulevikku,” ütles ta.

Aeg on läinud nii ruttu. Ma ei tee veel mingeid kokkuvõtteid, mina vaatan tulevikku.

Kõige südamelähedasemateks rollideks peab teatri „vapiloom” neid, kuhu on tulnud kõige enam panustada: „Pipi Pikksukk”, „Mina, naine”, „Kõrboja peremees”, „Kui seda metsa ees ei oleks”. Ent tegelikult on lemmikuid raske valida, sest igasse rolli tuleb sisse elada, tükike iseendast ära anda.

Vahel teeb ta ühe hooaja jooksul Rakvere teatris kaheksa-üheksa rolli. Nii ongi juhtunud, et ta istub väljasõiduks teatribussi mõttega, et täna mängime üht lavastust, ent siis selgub, et bussis on valed inimesed. „Siis sain aru, et sõidame välja hoopis teise lavastusega,” naeris Ülle. „Avasin ajus teise faili. Kõik need rollid on ju pähe talletunud.”

Tema sõnul hoiavad Rakvere teatri näitlejad väga ühte. Kui keegi pillub tema koduteatrit või selle näitlejaid poriga, on Ülle kohe turris ning valmis ambrasuurile viskuma. „Ma -tean, mis hinnaga need lavastused publiku ette jõuavad ja kui palju siinsed inimesed tööd teevad,” selgitas ta.

Märksõnad
Tagasi üles