Enne küpsemist poolvalgena korjatud jõhvikad küpsevad küll kodus punaseks, kuid nende maitse pole nii hea kui küpselt korjatud marjadel ja need sisaldavad ka vähem meile väärtuslikku. Oktoobrikuus korjatud marjad on maitselt parimad, kuid ei säili hästi.
Tegelikult saab septembris valmivaid jõhvikaid rabast korjata aasta ringi. Need marjad, mida marjulised sügisel korvi või loomad kõhtu pole pannud, elavad talve kenasti lume all üle. Need, kes kevadel rabas käies jõhvikaid söönud või korjanud, teavad, et kevadel on marjad palju magusamad kui sügisel ja ka värvuselt tumedamad ning et neid ei saa säilitada. Niisiis on parem kevadel korjatud marjad kohe põske pista.
Sügisel enne külmi korjatud jõhvikaid on aga hea säilitada vee all. Selleks tuleb valada puhastatud marjadele peale keedetud ja täiesti maha jahutatud vesi, nii et marjad oleksid kaetud. Nii säilivad marjad jahedas ruumis või külmikus kevadeni ja lähevad järjest magusamaks.
Punane poisike soos
„Punane poisike soos, jõhvipidi mätta küljes kinni,” ütleb jõhvika kohta rahvasuu. Jõhvikas, rahvasuus ka kuremari, karbala, pluukna, rabamari, soomari, on tuntud paljudes maailma paikades ja olnud rahvameditsiinis aukohal iidsetest aegadest peale.
Rahvapärimus ütleb, et jõhvikas on nime saanud hobuse sabajõhvi meenutavast niidist, mis marja taimevarrega ühendab. Kuremarjaks kutsuti marja peamiselt Lõuna-Eestis ning nimetus võis lähtuda tähelepanekust, et nii kurg kui ka jõhvikas asustasid samu elupaiku.