Jõhvikal saab käia aasta ringi

Peale selle, et jõhvikas on imekaunis lummavate pisikeste roosade õitega rabataim, on tal ka väga-väga väärtuslikud marjad.

FOTO: MARGUS ANSU / PM/SCANPIX BALTICS

Jõhvikad on tänavu just-just küpseks saanud. Kindlasti tasub neid rappa otsima minna ja talveks koju varuda. Meie esivanemate tarkus ütleb, et kõige õigem aeg jõhvikate korjamiseks on pärast esimest öökülma, sest siis peidavad punakuuelised mammud endas kõige enam kasulikku, ning et mida tumedam on mari, seda rohkem kasulikku selles sisaldub.

Enne küpsemist poolvalgena korjatud jõhvikad küpsevad küll kodus punaseks, kuid nende maitse pole nii hea kui küpselt korjatud marjadel ja need sisaldavad ka vähem meile väärtuslikku. Oktoobrikuus korjatud marjad on maitselt parimad, kuid ei säili hästi.

Tegelikult saab septembris valmivaid jõhvikaid rabast korjata aasta ringi. Need marjad, mida marjulised sügisel korvi või loomad kõhtu pole pannud, elavad talve kenasti lume all üle. Need, kes kevadel rabas käies jõhvikaid söönud või korjanud, teavad, et kevadel on marjad palju magusamad kui sügisel ja ka värvuselt tumedamad ning et neid ei saa säilitada. Niisiis on parem kevadel korjatud marjad kohe põske pista.

Sügisel enne külmi korjatud jõhvikaid on aga hea säilitada vee all. Selleks tuleb valada puhastatud marjadele peale keedetud ja täiesti maha jahutatud vesi, nii et marjad oleksid kaetud. Nii säilivad marjad jahedas ruumis või külmikus kevadeni ja lähevad järjest magusamaks.

Punane poisike soos

„Punane poisike soos, jõhvipidi mätta küljes kinni,” ütleb jõhvika kohta rahvasuu. Jõhvikas, rahvasuus ka kuremari, karbala, pluukna, rabamari, soomari, on tuntud paljudes maailma paikades ja olnud rahvameditsiinis aukohal iidsetest aegadest peale.

Rahvapärimus ütleb, et jõhvikas on nime saanud hobuse sabajõhvi meenutavast niidist, mis marja taimevarrega ühendab. Kuremarjaks kutsuti marja peamiselt Lõuna-Eestis ning nimetus võis lähtuda tähelepanekust, et nii kurg kui ka jõhvikas asustasid samu elupaiku.

Jõhvika sündimise kohta oli vanarahval ka selline lugu: „Ennevanasti läinud mees hobusega soo äärest heinu tooma. Päev aga kaldunud õhtusse ja ta jäi kuuse alla öörahule. Suur oli tema ehmatus, kui hommikul leidis kammitsasse pandud hobuse võsavillemite poolt maha murtuna. Ta kaebas ülekohut Vanataadile ja see keelas huntidel ilma loata loomade murdmise. Lohutuseks õnnetule mehele aga lõi Taevaisa soo peale verepiiskadena punased marjad jõhvpeente varte otsas, mida rahvas jõhvikateks kutsuma hakkas.”

Lohutuseks õnnetule mehele aga lõi Taevaisa soo peale verepiiskadena punased marjad jõhvpeente varte otsas, mida rahvas jõhvikateks kutsuma hakkas.

Taimeteadlased eristavad Eestis kahte looduslikku jõhvikaliiki. Tavalisem on kõikjal Eestis levinud harilik jõhvikas. Teine jõhvikaliik on palju haruldasem, seda leidub siin-seal meie mandriosa soodes ja see kannab nimetust väike jõhvikas. Kultuurjõhvikaid hakati aretama 19. sajandil ja Eesti Entsüklopeedia andmetel kasvatatakse tänapäeval ligikaudu 130 kultuurjõhvika sorti.

Jõhvikas on Eesti looduse aare

Peale selle, et jõhvikas on imekaunis lummavate pisikeste roosade õitega rabataim, on tal ka väga-väga väärtuslikud marjad. See mari on tõeline terviseallikas, varustades meid mineraalainete, orgaaniliste hapete, kiudainete ja muu kasulikuga. Kui ise metsa ei satu, siis saab tublide korjajate saaki osta turult. Ostes tasub seda vanarahva tarkust silmas pidada, et mida tumedamat värvi on mari, seda kasulikum see on. Poest ostetud kultuurmarjadel kahjuks siiski nii tugevat väge ei ole.

Tervisele kõige kasulikum on süüa värskeid või külmutatud marju. Poest ostetud jõhvikamahla tarbides tuleb meeles pidada, et see sisaldab lisaks kasulikule hulgaliselt lisatud suhkrut, samuti ei ole mahlas kiudaineid. Ka tööstuslikult toodetud jõhvikajoogid on enamasti magusaks tehtud suhkru või mõne muu magustajaga. Seega peaksid kaalu jälgivad inimesed arvestama mahlas sisalduvate suhkrutega ja võiksid eelistada koduseid smuutisid.

Tagasi üles
Back