Valgamaa – Eesti lõunavärav kollases raamis

Sangaste Ringtalli muuseumis saab virtuaalselt sõita ­20. sajandi ­­20. aastatel ­kasvõi ­Londonisse.

FOTO: Thea Karin

Kus tegutses rukkikrahv, oma ilu näitavad Kaagjärve Veenused ja roosid ning igal pool jalutavad toonekured – seal saab läbi kollase raami heita pilgu kaunitele detailidele järvederohkel kuppelmaastikul.

Alustame Sangastest, ja mitte ainult seetõttu, et Sangaste loss on Eesti ilusamaid ja suursugusemaid. Seal tasub vaadata, millise silmaringi ja visiooniga oli mees, keda kõige paremini tuntakse rukkikrahvi nime all ja kelle maapealsed jäljed ulatuvad 21. sajandisse.

Ilmaasjata ei ole seega Ringtalli avastuskeskuse motoks „Rukkikrahv ja ilmaimed”, ulatudes tagasi aega, mil rukkikrahv veel tegutses, näidates ajatelge tema sünnist surmani. Praegu hõljub krahvi vaim lossi kohal. Kõige paremini sümboliseerib seda film Ringtalli restoranis, kus ta haigutavale külastajale laseb puulehtedelt värskendavat vihma kaela.

Krahv Friedrich Magnus von Berg lõi maailma esimese teadlikult aretatud rukkisordi, tõi Sangastesse esimese telefoniühenduse, keskkütte, edendas tõukarja- ja hobusekasvatust, nõnda et tema mõisast ostetud sugutäkk Hetman pani aluse Tori hobusetõule. Ta ehitas lauta rippraudtee, rakendas masinlüpsi, kasutas esimesena Eestis kartulikombaini ja aurujõul töötavat iseliikuvat rehepeksumasinat.

Loss sai alguse solvangust

Loss võlgneb legendi järgi oma olemasolu krahv Bergile noorpõlves osaks saanud solvangule. Nimelt olevat ta Inglismaal ühe krahvi tütart kosida püüdes saanud loodetud äiapapalt vastuse: „Mina oma tütart Venemaalt pärit metslasele ei anna!”

Kunstiteadlase Leo Gensi sõnul tähistab arhitektuuriline lahendus olulist vaheetappi klassitsistliku mõisahoone ja kodanliku individuaalhoone vahel. Pokumaa juhataja Tuuli Merimaa lisab selgitavalt, et reisidelt toodi tollal kaasa just see, mis silma jäi, ja kavandati see kohe ka mõisaarhitektuuri. Uuendusi rakendati põldudel ja maitsed lisati roogadesse.

Esimesel korrusel on esindusruumid: gooti stiilis kõrge ballisaal, Hispaania saal mauri elementidega, inglise stiilis tammepuulaega jahisaal. Keskajal oli Sangaste mõis Tartu piiskopi suveresidents, krahv Bergi ajal ehitati sinna lubatud 99 tuba, sest ainult tsaarile kuuluvates hoonetes võis neid tollal olla üle 100. See-eest on erandlikult Eestis mõisa talveaed ehitatud lossi külge ja pakub valgusküllast ruumi taimedele, millest osa on kinkinud lossile ümbruskonna inimesed. Need, mis kodudes olid liialt suureks kasvanud, aga talveaeda sobisid ideaalselt.

Keskajal oli Sangaste mõis Tartu piiskopi suveresidents, krahv Bergi ajal ehitati sinna lubatud 99 tuba, sest ainult tsaarile kuuluvates hoonetes võis neid tollal olla üle 100. 

1

Krahvil oli suur 4000 köitega raamatukogu. Siiani on säilinud kõrged kapid ning raamatukogutoa ja piljardiruumi vahel olevad kiigekonksud. Piljarditoa kahhelahjudelt leiab satiirilisi märkmeid, edastades ajastu hõngu, kus karikeeritakse olukordi ja isikuid presidendist golfi professionaalideni.

Hoone peauks asub kolmelt poolt lahtise võlvitud katusealuse seinas, kus võib täheldada huvitavat efekti – seistes näoga ühe samba poole, on diagonaalis asuvasse sambasse sosistatu selgelt kosta.

Saime ka hoopis teistsuguse elamuse osaliseks, kahjuks ebameeldivama külje pealt. Ajal, kui uurisime Ringtalli põnevat näitust, oli saabunud lossiõue neli külastajat, kes katsusid üle kõik uksed, ja leidnud tualetiukse avatuna, sisenesid sedakaudu tegelikult juba suletud restorani, süües ära selle, mis meie taldrikutel, kulistades veini, haarates kaasa sügavkülmast jäätise ja meie giidi just ostetud meepurgi. Rääkimata lagastatud tualettidest.

Seega ei tasu üllatuda, kui aina rohkemate vaatamisväärsuste juures nõutakse ka parkidesse sissepääsutasu, riputatakse üles keelavaid silte ja kes teab, hakatakse ühel päeval üles märkima ka kõikide sisenejate isikukoodi. Sel korral aitas kaasa suhtlusvõrgustik ja 30 minutiga olid tuntud tegutsejad Sangaste lähedalt tuvastatud.

Talupojad tänavad häid mõisnikke

Enne Palupera mõisa jõudmist torkab tee ääres silma kaheksakandiline tellistest kunagine ait, väiksem hulknurkne hoone saab jälle linnumajaks. Enamik neist, kellele mõis on läbi aastasadade kuulunud, ei ole ise siin elanud. Nii ka Hans von Fersen, kellest 17. sajandil sai Tallinna komandant ja veidi hiljem Riia kuberner.

Romantiliselt mõjub punaste roosidega peenra tagant paistev kollane pikk Palupera puidust mõisahoone – üks väheseid sellisena säilinuid, mille silt ukse kõrval annab tunnistust, et seal tegutseb kool.

Kollane raam laseb pilgul keskenduda peahoone kaunitele detailidele. Nagu augusti alguses püstitatud kollane raam Kaagjärve mõisa ees, mis samuti seotud roosidega. Mõisa tegus perenaine Maritta Pillaroo, mõisaproua juba kuuendat aastat, heidab pilgu suurte akende vahel ukerdavale tulevasele mõisaperemehele ja ütleb alustuseks, et kuigi palju on jõutud juba ära teha, tööd jagub veel vähemalt sajaks aastaks.

Kaagjärve mõis paistab kollases ­raamis eriti kena, muutudes mõisa­perenaise Maritta Pillaroo käe all aina ­kaunimaks.

FOTO: Thea Karin

Hoone katus on restaureeritud vanal viisil ja Maritta naerab, et plaadid, millel restoranides kauneid suupisteid serveeritakse, on siin leidnud tee katusele. Nii hoone esi- kui tagaküljele on rajatud roosiaed, mille valmimisele 2019. aasta augustis aitasid peale lilletundja Loona kaasa tublid naabrimehed ning malevanoored, kes teist aastat siin toimetavad. Tänuks neile ja külastajate rõõmuks korraldas perenaine augustikuus roosipeo.

Tagasi üles
Back