Vinüülplaat oma krõpsudega on kui täpp „i” peal

Palju räägitakse vinüülide võlu puhul pidulikust hetkest, kui oma plaadiriiulil sobrad ja valikuid teed, kuidas hellalt plaadi ümbrisest välja võtad ja plaadimängija esimese krõpsu teeb,” kirjeldab Eiki Nestor. Riigikogu 100 vastuvõtt Estonias 2019. aasta 26. aprillil. Plaadid paneb muusikamasinasse Eiki Nestor.

FOTO: Eero Vabamägi

Möödunud sajandi lõpul tassiti vanast heast ajast riiulites seisvad vinüülplaadid kui kasutud minevikureliktid keldrisse. Nüüd on need sealt tagasi toodud. Vinüülplaat on tagasi mitte ainult plaadikeerutajate ja hipsterite majapidamistes, vaid sõna tõsises mõttes kõigi nende kodudes, kellele muusika tähendab midagi pisut enamat kui raadiost kostuv taustakõmin.

Aasta eest ei antud uusi vinüülplaate peaaegu üldse välja, ja kui antigi, siis olid nende kogused ja valik sedavõrd väikesed, et polnud kõneväärtki. Nüüd on olukord muutunud ja plaadivabrikutel tellimusi kaugelt rohkem, kui nad täita suudavad. Iga endast lugupidav artist annab oma uue plaadi kindlasti välja ka vinüüliversioonis, peale selle ilmub riiulite kaupa varasemate klassikaliste albumite uusversioone.

Täpselt sama tendentsi võib märgata Eestis. Tekib vinüülidele spetsialiseerunud poode ja uusi toredaid väikefirmasid, kes võtavad ette nii vana kulla kui ka tulevikutähtede muusika vinüüli pressimise.

Elektroonikakompaniid toodavad taas plaadimasinaid, igale maitsele ja igas hinnaklassis. Alumise otsa mängija maksab kõigest alla saja euro, kuid plaatide ja heli tervise huvides tasub nendest pigem suure kaarega mööda käia. On selliseidki plaadimasinaid, mis maksavad rohkem kui uus auto. Enam-vähem korraliku vinüülimängija eest tuleb välja käia paar-kolmsada eurot.

Hetk iseendaga

Miks on see vahepeal justkui lõplikult ja igaveseks maha maetud helikandja taas au sisse tõusnud?

Põhjuseid on päris palju: heli kvaliteet, plaadiümbriste kunstiline tase, personaalsed rituaalid, võimalus süveneda. Igaühel võib olla oma tõde. Melomaan ja DJ, ekspoliitik ja värske pensionär Eiki Nestor näiteks leiab, et vinüülplaadi kuulamine on selline hetk, mille veedad iseendaga.

See on tuttav siiras tunne ega erine sellest, kuidas raamatusõber ikka ja jälle riiulilt oma lemmikuid otsib, et neid lugeda.

„Palju räägitakse vinüülide võlu puhul pidulikust hetkest, kui oma plaadiriiulil sobrad ja valikuid teed, kuidas hellalt plaadi ümbrisest välja võtad ja plaadimängija esimese krõpsu teeb,” kirjeldab Eiki Nestor. „See on tuttav siiras tunne ega erine sellest, kuidas raamatusõber ikka ja jälle riiulilt oma lemmikuid otsib, et neid lugeda.”

Mõnikord kuulab Eiki Nestor muusikat vinüülalbumitel lausa iga päev. Juhtub samas, et kõigest korra-kaks nädalas. Tal on aga üks raudkindel rituaal. Kui tube koristab, siis alati nii, et plaadimängija töötab. See on selline pikk mõnus traditsioon.

Aga ikkagi, miks vinüülplaat?

„See on mulle nii rituaal kui ka loomulik osa elust. Nagu hingamine näiteks. Ma ei kujuta ette, et mul poleks selleks võimalust,” kinnitab Eiki Nestor. „Ideaalis me ju kõik kuulaksime oma lemmikuid elavas esituses kontserdil, plaatide kuulamine on kui kontsert omas kodus. Liiatigi kõiki artiste elavas esituses enam kuulata ei saagi. Kontserdiga võrreldes on muuseas üks eelis – lood saad ise valida!”

Oma kollektsiooni esimesi vinüülplaate Eiki Nestor ise ei ostnud. Põhjus väga lihtne: polnud kuskilt osta. Seda muusikat, mida ta kuulas, siis Eesti NSVs ei müüdud. Plaate tõid sõbrad ja sugulased Rootsist ja Kanadast. Tagasi vaadates olid need üsna kummalised ajad. Olla melomaan Nõukogude Eestis polnud kerge.

„Tol ajal oligi mingit head ja tänapäevani kuulsat plaati Eestis ainult tükki kaks või kolm, kõik olid sunnitud kasutama lintmagnetofone,” meenutab Eiki Nestor. „Näiteks minu absoluutse lemmiku Frank Zappa plaadid käisid ka kõik Eesti Raadios, kus nad linti võeti ja seejärel erifondi lukustati.”

Rohkem õhku

Plaadifirmat nimega Vaiguviiul vedav Mihkel Truman on üks nendest noortest meestest, kes tegeleb nii uue kui vana muusika väljaandmisega. Kahe ja poole aasta jooksul on

Vaiguviiuli kaubamärgi alt ilmunud rohkelt eriilmelist kodumaist väärtmuusikat. Ruja, Kaseke, Erkki-Sven Tüüri In Spe, Gunnar Grapsi Ornament, Amor Trio, Rajacas. Palju on veel tulekul.

Mihkel Trumani ütlust mööda ongi suurim nauding see, et saab anda välja väga hea helikvaliteedi (nende helirežissöör on Priit Kuulberg) ja põhjalike saatesõnadega sisukalt kujundatud heliplaate.

„Kui võtta arvesse, kui lohakalt ja ükskõikselt kõikvõimalikke muusikakogumikke sageli kokku visatakse, on meil privileeg teha oma tööd põhjalikult ja hästi,” räägib ta.

Vaiguviiuli sünnilugu sai alguse pooljuhuslikult 2017. aasta augusti lõpupäevil, kuid ühest üsna konkreetsest impulsist. Selle aasta augustis oli Tallinna lauluväljakul niinimetatud Ruja taasühinemiskontsert, mis vaatamata muusikalisele elamusele sünnitas Mihkel Trumanis nõutust – nimelt oli kontserdi repertuaaris vaid paar lugu, mille autor ei olnud Rein Rannap.

„Ometi kuulus Rannap Rujasse napilt kolmandiku bändi tegutsemisajast ning kui tema loomingust vaid paremik välja sõeluda, ka siis ei kaalu see eriti hõlpsalt üles Margus Kappeli, Jaanus Nõgisto või Igor Garšneki kirjutatud muusikat,” mõtiskleb Mihkel Truman. „Ühesõnaga pahandas mind nimetatud autorite järjekordne ignoreerimine. Ja kuna mulle on eriti lähedane Kappeli-Nõgisto aastail 1976–1980 kirjutatud muusika, otsustasin 1980. aastast jäänud võla Ruja ees – jäi ju neile lubatud album Melodija poolt välja andmata – tasuda.”

Kui võtta arvesse, kui lohakalt ja ükskõikselt kõikvõimalikke muusikakogumikke sageli kokku visatakse, on meil privileeg teha oma tööd põhjalikult ja hästi.

Mihkel Truman pöördus Jaanus Nõgisto poole ettepanekuga toonase muusika paremik vinüülina välja anda. 15 minutit hiljem oli kõigilt 1970. aastate teise poole bändiliikmetelt jah-sõna saadud ja läkski sisuline töö lahti. Lõpuks päädis see kogumik kahe vinüüli ja CDga.

„Midagi nii mastaapset polnud Eestis vist enne ette võetudki ja ehkki plaat sai tehtud eeskätt endale, oli ka teiste muusikasõprade huvi selle vastu üllatavalt suur,” nendib Mihkel Truman. „Ja mis seal salata, detektiivitöö muusikamaailmas osutus äärmiselt põnevaks, ja kuna korralikus kvaliteedis oli ja on jätkuvalt väga palju head eesti muusikat avaldamata, tekkis kiusatus pärast Ruja albumi valmimist järgmise projekti kallale asuda. Nii et novembriks oli algselt ühekordsest projektist saanud plaadifirma nimega Vaiguviiul.”

Mihkel Truman leiab, et vinüülide võlul on mitu külge. CD ja vinüüli helikvaliteeti näiteks ei saa võrrelda, vinüülile mahub lihtsalt rohkem infoühikuid.

„Vinüülil on õhku rohkem ja nii saab muusika paremini elama hakata,” arutleb Mihkel Truman. „Teiseks on vinüüli ümbrisel palju puhast pinda, eriti just lahtikäivatel ümbristel, ja see annab võimaluse peale saatesõna avardada albumi muusikalist külge hästi läbimõeldud ja kunstilise visuaaliga. Lõpuks – füüsiline helikandja, olgu ta vinüül, CD või isegi kassett, on võrreldes helifailide lõputu nimistuga arvutis selgelt piiritletud, see moodustab terviku, mis enamasti ei ole juhuslik valik lugusid. Ja kui plaat tuleb panna ekstra mängijasse, on see konkreetne ettevõtmine, milleks tuleb laua tagant tõusta, see aga aitab muust ümbritsevast välja astuda ja muusikale keskenduda.”

Tagasi üles
Back