Katrin Karisma: Ma lihtsalt pean tegutsema!

Maja ehitamist vanaisa krundile peab Katrin Karisma kahtlemata oma elutööks. Foto: Erakogu

„Elu on elamiseks, leib teenimiseks!“ on Katrin Karisma kirjutanud ühte oma 2008. aastal ilmunud elulooraamatusse „Minu ilus elu“ pühenduseks. Oma elu peab ta ilusaks ja elamisväärseks nüüdki, 12 aastat hiljem.

Katrin Karismast sai koroonakriisi ajal tõeline kaanestaar ja positiivne eeskuju kogu Eesti rahvale. Paljud väljaanded kirjutasid esikaanel, kuidas tema, 72aastane naisterahvas, kriisi tõttu näitleja- ja lauljatööst mõneks ajaks ilma, ei jäänud koju nelja seina vahele nukrutsema, vaid otsustas leivateenimiseks hoopis oma Kloogaranna kodus kohviku avada.

„Peamine põhjus oli küll koroona, kõik tööd ja tegemised jäid pausile, aga mina lihtsalt pean tegutsema. Ma ei taha istuda tegevusetult, käed rüpes,” ütleb Katrin.

Kohvik tuli Katrini juurde. Kui kohvikupidamise kogemusega sõbranna talle sellise ettepaneku tegi, ei kõhelnud ta hetkegi. „Küpsetamine on mulle terve elu meeldinud. Varem lapsed ohkasid – jälle sa küpsetad! Nüüd rõõmustavad – jess, sa oled küpsetanud!” muigab Katrin. „Aga ma pole mingi pagar, olen lihtsalt naine!”

Varem lapsed ohkasid – jälle sa küpsetad! Nüüd rõõmustavad – jess, sa oled küpsetanud!

Katrin naudib naiseks olemist. „Naise roll on väga-väga oluline, aga naine peab olema naine, ta peab enda eest hoolitsema, käima ajaga kaasas ja olema enesekindel ning õpihimuline. Kõige olulisem on rongist mitte maha jääda. Ei tohi end käest lasta. Ikka peab ilus olema!”

Üle võlli unistus

Kodukohvik on üllatavalt hästi käima läinud ja Katrin peab plaani seda septembri lõpuni avatuna hoida. „Midagi keerulist meil pole, mina teen pirukaid, kaneelisaiu, keekse, rullbiskviiti, sõbranna teeb juustukooki. Tavalised kodused küpsetised, aga inimesed, kes on teinud Kloogal pika jalutuskäigu, ei soovigi udupeeni hõrgutisi. Pigem head kohvi, midagi maitsvat ja jalgu puhata. Oleme pulmapeogi kohvikus maha pidanud.”

„Mu tütar Piret on meil abiks ja erilist tööjaotust polegi, teeme kõike ühiselt,” ütleb Katrin. Pagariamet pole kerge: kolmel päeval nädalas tõuseb Katrin hommikul kell kuus, hakkab tainast segama ja lülitab ahjud sisse, seejärel töötab paar tundi arvuti taga. Kella kolmeks peab kõik valmis olema ja siis tuleb püstijalu rabada õhtul kella üheksani välja. Ometi õhkab Katrin: „Nii tore on!”

Katrin elab neljateistkümnendat aastat Kloogarannas. „Müüsin oma Tallinnas Virmalise tänaval asunud kodu maha ja saadud raha eest ehitasin vanaisale kuulunud ja päranduseks saadud krundile maja,” selgitab ta.

„Mu poeg ütles: ema, mõtle ikka järele, sa oled üksi ja kas sul on seda vaja! Ehitamine nullist pole lihtne. Ootamatult kujunes sellest aga väga äge projekt. Mulle meeldis kõige selle keskel olla.”

Katrin Karisma lapsepõlv möödus Kloogarannas. „Minu parimad mälestused on siin. Jah, see oli üle võlli unistus, kuid kui sellised unistused täituvad, on see ütlemata hea tunne. Praegu ma naljalt oma kodust välja ei lähe. Kui tõesti hilissügisel kaamos peale tuleb, olen linna teatrisse sõitnud. Käingi vähemalt kolm korda nädalas linnas, kas teatris, tuttavatega kohtumas või tööde pärast.”

Lahja lehm pole veel hirv

Ehkki Katrin end pagariks ei pea, uurib ta hoolega külluslikku kookide väljapanekut Peeter Rebase uues kohvikus Komeet.

„Kas te koogitüki pooleks ka lõikate, ma ehk nii suurt ei jaksa ära süüa?”

„Mis siis ikka,” otsustab ta eitavat vastust kuuldes kiiresti. „Ilmselt pean jala Kloogale kõndima, et kõik need kalorid ära põletada. Aga vahel ju võib? Ja pealegi, ega iga lahja lehm ole veel hirv!”

Ja pealegi, ega iga lahja lehm ole veel hirv!”

Katrin kordab seda lauset Laulasmaal mängitavas suveetenduses „Metsas ei kuule su karjumist keegi” juba teist aastat ja on ikka üllatunud, kui hästi see rahvale peale läheb. „Ju meil on selle dieedikultusega pisut liiale mindud,” arvab ta.

„Ometi on see ju kõigest pisike nauding siin elus. Nii nagu kohvikus istumine võiks olla palju suurem nauding kui meie praegusel kiirel ja ratsionaalsel ajastul, ja ettekandja võiks astuda ligi kohe, kui kohvitass tühjaks saab,” mõtiskleb Katrin. Et kas midagi soovitakse veel, aga kõik saavad aru, et klient, kes lihtsalt tahaks istuda, lehte lugeda või inimesi vaadata, pole oodatud.

Lahtunud kohvikukultuur

„Mul on nii kahju, et kohvikukultuur, mis veel nõukogude ajal siiski eksisteeris, rääkimata esimesest Eesti Vabariigist, on selles lõputus kiirustamises kuidagi lahtunud. Kuulasin raadiointervjuud Nikolai Kultasega. Millise kirega see mees suhtus kohvikupidamisse! Et kõik oleks ikka kõige parem. Tõi pagarid-kondiitrid Šveitsist, tema kohvikus pressiti vajadusel koguni klientide ülikondi, rääkimata kingade viksimisest ja värskete ajalehtede pakkumisest!

Katrin ise mäletab tänini kunagise legendaarse kohviku Tallinn kohvilõhnu. „Ja seda, et kohvi ei pakutud seal mitte tassidest, vaid erilistest ümmargustest klaasidest. Nii tahaksin, et head kohvikupidamise traditsioonid tagasi tuleksid. Aga võib-olla me ei oskagi enam aega maha võtta ja elu nautida, oleme nii harjunud tööd rabama.”

Samas võib ju töötegeminegi naudingut pakkuda, mõtiskleb Katrin. „Isegi kõige väiksem töö. Ka siis, kui on tunne, et ei taha, ei huvita, ei jaksa, olen end tagant sundinud. Mitte kõik tööd ja tegemised siin elus pole ju meeldivad, kuid need lihtsalt tuleb ära teha. Muuta endale meeldivaks. Kasvõi mõeldes sellele, kui hea tunne pärast on ja kui rahul saad endaga olla, kui need kord tehtud saavad,” filosofeerib ta.

Sama kehtib Katrin Karisma meelest treeningu kohta. „Olin kunagi tõeline jõusaalifanaatik, vahepeal käisin seal lausa iga päev. Aga ega ainult jõusaalis pea treenima. Metsas kõndimine, jalgrattasõit, ujumine – mulle sobib kõik. Just enne eriolukorra väljakuulutamist soetasin endale Keila ujula kuukaardi. Aga siis ei saanud seal ujumas käia ja pidin enda liigutamiseks midagi muud välja mõtlema. Tegin iga päev metsas ühe suure ringi. Kõik jalgrattateed käisin läbi. Panen klapid pähe, kuulan raadiot ja vaatan loodust. See on nii hea.”