Saaremaa – krutskeid täis kenade inimestega pönev paik
«Meie teame, et elame maailma kõikse paremal saarel,» ütlevad saarlased. Auväärses eas mereajaloolane Bruno Pao lisab, et saareinimeste geenidesse on meri toonud teadmisi kauguste hindamisest, mida mandriinimene samamoodi teha ei oska.
Maal, mille tunnuslause on «Heade tuulte pöörises» ei saagi olla teisiti, kui et tuulikud on selle meretaguse maa sümbol. Veel 19. sajandil oli peaaegu igal saare talul oma tuuleveski. Pukktuulikut, seda kividest ehitatud jalale toetuvat vanimat tuulikutüüpi näeb Saaremaa maastikupildis praegu üsna harva, aga Angla tuulikumäel Leisi lähedal on see-eest viiest tuulikust neli alles. Saare ainsas linnas ei puudu ka Veski restoran, mille teiseks nimeks on 2015. aastast Kohalike Maitsete Koda.
Selle lähedusest leiab ka Thule Koja. Trepist üles astudes tasub ülespoole vaadata, et märgata imelisi elukaid, keda ehk ka Vana-Kreeka maadeavastaja Pytheas oma müütilisel reisil kohtas ja kelle jälgedes saab ekspositsiooni uurida.
«Ära usu kõike, mida näed,» selgitab koja tegevjuht Mikk Saarela muuseumi motot sakslaste kultuurist pärineva tissidega kana juures. Informatsioon on kuvatud ekraanidele, kust leiab Saaremaa müüte nii saare naise naba kui ka Suure Tõllu kohta. Majale on loodud spetsiaalsed põrandakatted, nii et tasub ka maha vaadata, et leida end näiteks jalgupidi Abrukal. Treppe on majas palju, kuni tornikorruseni välja, ja uksed viivad lugemistuppa, kinosaali ning Saaremaa esimesele katuseterrassile, kus saab keha kinnitada, juua humalavett ja nautida üle linna vaadet.
Ei saa ilma sadamata
Saarel käimist ilma sadamata ei saa olla, sest isegi Saarte Liinide lennuk maandub Roomassaare poolsaarel sadama lähedal. Sadamast saab minna avastama Abrukat ja Ruhnut. Saaremaa Merespordiselts, üks Eesti vanemaid mittetulundusühinguid, sadakond aastat vanem kui Eesti riik, hoiab suuremat osa oma laevastikust Roomassaare sadamas. Baltic Work Boatil, kes neid toetab, on ka noorte purjemeeskond.
«Elujõulise ja kestliku sadama tunnusmärk ongi, kui merel teevad trenni Optimistid,» ütleb Rainer Paenurk, Saare Arenduskeskuse juhataja. Rainer on isehakanud saarlane, praegu Roomassaare suurim fänn ja sealse kohviku peremees, kes võlub taldrikule esimesed lestad.
Kui mõrrad sisse pannakse, valatakse küll ka Neptunile, et ta õnne tooks, aga pärnakad jõuavad ikka rohkem valada, sest on Läti odavamale viinale lähemal.
«Kala on tunduvalt vähemaks jäänud,» selgitab meiega ühinenud kalur Ain. Ja teeb nalja, et tuleb püüdma minna mööda rannikut, sest räim läheb Pärnu alla – kui mõrrad sisse pannakse, valatakse küll ka Neptunile, et ta õnne tooks, aga pärnakad jõuavad ikka rohkem valada, sest on Läti odavamale viinale lähemal.
Meie heidame teiselt korruselt pilgu merele ja jahisadamale. Siit sadamast startis laev Admiral Bellingshausen projektiga Antarktika 200 ja jõudiski Antarktikani välja. Tahtis ka Arktikasse, aga maailm pandi vahepeal lukku ja nii seilas ta veebruaris 2020 Roomassaarde tagasi. Pikemalt seisis alus Nasva laevatööstuse juures.
Rainer Paenurk viitab töötajate majapidamiste suunas, kus rõdudel helkleb kuivav särg. Kui siin on kevadel külmal ajal üritus nimega «Nasva särg», siis huugavad siin grillid, üürgab muusika ja parkla on autosid täis. Nüüd seisab siin Admiral Bellingshausen üksi ja Rainer teab, et juba on võetud patent lahendusele, et Bellingshausen jääks stabiilseks ka siis, kui ta lainet murrab ja lõikab. Kapten on Priit Kuusk, kes oli seotud ka laevaehitusega. Kui talle tehti ootamatu ettepanek laeva juhtima hakata, ei võtnud vastuse andmine palju aega. Viis ja pool kuud merel merekindla laeva ja hea tiimiga ei olnud raske. «Kõik oli äge, algusest lõpuni,» ütleb ta, «sel reisil oli kõike – jäämäed ja vaalad, palmid ja pingviinid. Laevas oli range kord: kui president laeval käis, pidi temagi kapteni korraldustele alluma nagu iga teine tiimi liige.»
Džinnilipu tõmbame aga koos Pekka Rooväljaga üles purjelaeval Hoppet. Omal ajal kasutati seda merel signaallipuna, mis näitas, kas pardal kadakamarjanapsu on või ei ole. «See oli eluliselt tähtis, sest džinn oli ohvitseride jook. Džinni toonikuga joodi tollal
kaitseks malaaria vastu. Bellingshauseni sünnikohas Saaremaal Lahetaguse mõisas toodetaksegi imelist Lahentagge Gini, mida saab purjelaeval Hoppet kui ohvitseride jooki.»
Hoppet on ainus eestiaegne säilinud ja tänapäevani seilav ajalooline laev – 94-aastane kahvelkuunar nimega, mis ülekantuna tähendab lootust. See annab lootuse merele saada. Pekka Rooväljal on erilised võimed nii kokanduses kui ka jookide segamisel. Seda saab igaüks Hoppetiga Abrukale seilates proovida.
Nasval toimetab Tihemetsa Tiina-Mai juba teist põlve kalaga. Et lõunaks suitsukala oleks, tuleb mereanni puhastamisega alustada varakult, kell kuus. Kui Tiina riputab tee äärde kollase sildi KALA, siis tasub sisse keerata ja vaadata, mida meri andis. Tema mõlemad pojad ja saare vanad erukaptenid on nüüd lestapüüdjaks hakanud.
«Kuidas tuul ja kuidas kala – iga päev on erinev,» ütleb Tiina. Aias on neli suitsuahju, kõik eri iseloomuga, vanim neist 50-aastane. Majaseinal ripuvad vanad kalapüügiriistad. Tiina naerab, et nendega püüab ta kanu, kui need ära jooksevad.
Kiikuvad ja kaagutavad kanad
Suurima kanala on loonud aasta noortalunik Tanel Tang, kes tunneb hästi oma 1500 sulelise hingeelu. Hierarhia leevendamiseks pakub ta neile lõõgastuseks sekka mitte ainult 15 kukke, vaid ka kiikumisvõimalust. Kana kiigel on ka logol ja igal munalgi.
Kui tavalisesse kanafarmi mahub ühe ruutmeetri peale 40 kana, siis mahetootmises tohib ruutmeetrile lubada kuni kuus kana, lisaks peab mahetootjal olema iga kana kohta neli ruutmeetrit õuepinda. «Kallid kanad söövad kallist mahesööta, milles ei ole ühtki kemikaali jääkigi,» selgitab peremees. «Kollane munarebu ei sünni õnnelikkusest, vaid just söödast, aga kõige tähtsam on ikka maitse.»
Peremehele tundub, et kanad on rahul. «Aga nad kaagutavad üpris palju,» naerab Tanel Tang. Ta annab kaasa soovituse, et ükskõik, mis munakarbile kirjutatud on, jälgida tuleb muna peal olevaid numbreid, millest esimesed kolm annavad infot kanade pidamisviisi kohta – mida väiksem number, seda parem.
Eesti suurim pojengivalik on Saarermaa Puukoolis. See on huvilistele avatud maikuust. Siis saabusid esimesed kollektsionäärid. Asutajad on selle nimetanud Pojengifestivaliks. Tegevjuht Marko Toomere ütleb, et festivalil esinevad 3000 pojengi, millest paljud õitsevad Eestis üldse esimest korda. Neljal hektaril kasvavast 48 sordist leiab nii maailma suurima õiega pojengi kui ka väga haruldased kollased õied, mis on kõige suurema genealoogilise redeliga pojengid.
Marko teab iga sordi juurde midagi põnevat rääkida, sellest maailma vanimast taimest, millele teadlased on andnud nime Montesechia vidalii ja mis esimest korda õitses 130 miljonit aastat tagasi.
Iga kord, kui pojeng õitseb, võiksid mõelda Saaremaale.
Pojengifestivalil leiab penitsilliini avastaja dr Alexander Flemingu auks nimetatud õie, 19. sajandi kuulsaima naisnäitleja Sarah Bernhardti auks nimetatud pojengi või Saksa mütoloogiast pärit meremehi hukutava ja Rheini jõe kaljusel kaldal oma blonde juukseid kammiva nümfi järgi nimetatud Lorelei õie, mis alustab õitsemist tomatipunasena ja lõpetab kollasena. «Iga kord, kui pojeng õitseb, võiksid mõelda Saaremaale,» on Marko suurim soov. Marko Toomere ema on teinud hiigelsuured krepp-paberist pojengid neile, kes imetlemise järel endale õit tahaksid, aga istutamiseks paika pole.
