Parkinsoni tõbi on sageduselt teine neurodegeneratiivne haigus, mida põeb 2–3% üle 65-aastastest. Tartu Ülikooli füsioteraapia õppekava magistritöö autori Mall Kalmanni sõnul nähtub Eestis tehtud uuringutest, et haiguse levimus on suurenenud: 1996. aasta 152 juhult 100 000 elaniku kohta kasvas see 2013. aastaks 197 juhule.
Parkinsoni tõve patsientide arv kümne aasta pärast eeldatavasti enam kui kahekordistunud võrreldes 15 aasta taguse ajaga.
Sama suundumus esineb ka mujal maailmas: erialakirjanduse põhjal on Parkinsoni tõve patsientide arv kümne aasta pärast eeldatavasti enam kui kahekordistunud võrreldes 15 aasta taguse ajaga. Kasvavat levimust seostatakse vananeva rahvastiku, pikenenud haiguskestuse, diagnostika arengu ja suurenenud haigusteadlikkusega ühiskonnas.
Vähe uuritud tahk
Kuigi Parkinsoni tõbe on palju uuritud, on siiski tahke, mida teaduskirjanduses eriti käsitletud ei ole. Kalmann pakubki oma uurimistööga täiendust Parkinsoni tõvega seotud teadmistesse, vaadates lähemalt, kuidas hindavad Parkinsoni tõvega isikud oma käelisi tegevusi võrreldes haiguseta eakaaslastega.
Et hinnata oma toimetulekut igapäevaste käeliste tegevustega, täitsid 11 Parkinsoni tõvega ja 11 ilma tõveta meest ja naist vanuses 54–83 eluaastat enesehinnangulise küsimustiku. Samuti imiteerisid nad nelja igapäevaelus ettetulevat tegevust: söömise imiteerimiseks tõstsid nad aedubasid teelusikaga kaussi, panid münte rahakotti, avasid võtmega tabalukku ja matkisid korduvaid haaramisliigutusi.
Tulemuste põhjal on Parkinsoni tõvega isikute hinnang käeliste igapäevategevustega toimetulekule palju madalam kui haiguseta eakaaslastel. Peamise probleemina tajutakse liigutuste aeglust ja käte jõu vähesust. Eelmainitud nelja toimingu tegemiseks kulus eakamatel Parkinsoni tõvega patsientidel märksa kauem aega kui haiguseta eakaaslastel, kellel seostub pikem sooritusaeg kõrgema vanusega.