Tartu Ülikoolis kaitstud magistritööst selgus, et Parkinsoni põdevate patsientide probleemid käeliste tegevustega on märksa suuremad kui haiguseta eakaaslastel. Sealjuures valmistavad käelised tegevused Parkinsoni tõvega naistele rohkem raskusi kui meestele. Seda teadmist peaks arvestama ka patsiendi ravi planeerimisel.
Parkinsoni tõbi on sageduselt teine neurodegeneratiivne haigus, mida põeb 2–3% üle 65-aastastest. Tartu Ülikooli füsioteraapia õppekava magistritöö autori Mall Kalmanni sõnul nähtub Eestis tehtud uuringutest, et haiguse levimus on suurenenud: 1996. aasta 152 juhult 100 000 elaniku kohta kasvas see 2013. aastaks 197 juhule.
Parkinsoni tõve patsientide arv kümne aasta pärast eeldatavasti enam kui kahekordistunud võrreldes 15 aasta taguse ajaga.
Sama suundumus esineb ka mujal maailmas: erialakirjanduse põhjal on Parkinsoni tõve patsientide arv kümne aasta pärast eeldatavasti enam kui kahekordistunud võrreldes 15 aasta taguse ajaga. Kasvavat levimust seostatakse vananeva rahvastiku, pikenenud haiguskestuse, diagnostika arengu ja suurenenud haigusteadlikkusega ühiskonnas.
Kuigi Parkinsoni tõbe on palju uuritud, on siiski tahke, mida teaduskirjanduses eriti käsitletud ei ole. Kalmann pakubki oma uurimistööga täiendust Parkinsoni tõvega seotud teadmistesse, vaadates lähemalt, kuidas hindavad Parkinsoni tõvega isikud oma käelisi tegevusi võrreldes haiguseta eakaaslastega.
Et hinnata oma toimetulekut igapäevaste käeliste tegevustega, täitsid 11 Parkinsoni tõvega ja 11 ilma tõveta meest ja naist vanuses 54–83 eluaastat enesehinnangulise küsimustiku. Samuti imiteerisid nad nelja igapäevaelus ettetulevat tegevust: söömise imiteerimiseks tõstsid nad aedubasid teelusikaga kaussi, panid münte rahakotti, avasid võtmega tabalukku ja matkisid korduvaid haaramisliigutusi.
Tulemuste põhjal on Parkinsoni tõvega isikute hinnang käeliste igapäevategevustega toimetulekule palju madalam kui haiguseta eakaaslastel. Peamise probleemina tajutakse liigutuste aeglust ja käte jõu vähesust. Eelmainitud nelja toimingu tegemiseks kulus eakamatel Parkinsoni tõvega patsientidel märksa kauem aega kui haiguseta eakaaslastel, kellel seostub pikem sooritusaeg kõrgema vanusega.
Uuringust selgus, et Parkinsoni tõvega naised on oma käeliste tegevuste sooritamise võime ja käte jõuga vähem rahul ning neil jääb kätega seonduvate probleemide tõttu rohkem käelisi tegevusi tegemata kui meestel. Lisaks on teaduskirjanduses arutletud, et naistel võib käe jõud ja funktsioon hakata langema varem kui meestel.
Lisaks on teaduskirjanduses arutletud, et naistel võib käe jõud ja funktsioon hakata langema varem kui meestel.
Kuigi uuringus keskenduti käelistele tegevustele, näitasid tulemused, et Parkinsoni tõvega uuritavatel jäi mõni käeline tegevus tegemata ka teiste liikumisega seotud probleemide tõttu. Kalmannile teadaolevalt pole seda seost varem Parkinsoni tõvega isikute uuringutes hinnatud.
Kalmanni hinnangul täiendavad need leiud arusaamist Parkinsoni tõvega patsientide käeliste tegevustega seotud probleemide ulatusest igapäevaelus.
„Lisaks näitavad saadud tulemused suunda edaspidisteks uuringuteks suurema valimiga, et täpsemalt välja selgitada Parkinsoni tõvega patsientide käeliste tegevuste probleemidega seotud ning neid põhjustavad tegurid.”
„Samuti on uurimistöö tulemused väärtuslikud Parkinsoni tõve patsientidega tegelevatele spetsialistidele,“ tõdes Kalmann, rõhutades vajadust, et füsioterapeudid ning teised spetsialistid käsitleksid neid probleeme oma hindamise ja ravi osana. Jämemotoorika kõrval on neuroloogiliste seisunditega patsientidel väga oluline tegeleda ka käeliste probleemidega.
Magistritöö „Igapäevaste käeliste tegevuste sooritamine ja toimetuleku hinnang Parkinsoni tõvega meestel ja naistel võrrelduna haiguseta eakaaslastega“ juhendaja on Tartu Ülikooli füsioteraapia assistent Kadri Medijainen ja kaasjuhendaja Tartu Ülikooli neuroloogia professor Pille Taba.
