Mustal sõstral mitu nime, üks neist igavese nooruse mari

Eestlaste menüüsse on mustad sõstrad kuulunud suhteliselt pikalt, rohkem kui kolm aastasada.

FOTO: Elmo Riig

Mustasõstrapõõsaid leidub peaaegu igas Eesti aias. Seda tumedat marjakest on kutsutud hellitusnimedega, nagu must külmapeletaja, Eestimaa viinamari, igavese nooruse mari, must jõumees, isegi kohalikuks väetoiduks ülistatud.

Musta sõstart hakati tarvitama 11. sajandil Venemaa kloostrites, seejärel ka linnades. Ravimtaimena oli see hinnatud juba 12. sajandil.

Euroopa aedadesse ilmusid esimesed mustasõstrapõõsad 17. sajandil, kuid tuntud oli must sõstar tollal rohkem meditsiiniliste kui kulinaarsete omaduste poolest.

Eestlasedki hindavad musta sõstart

Ka eestlaste menüüsse on mustad sõstrad kuulunud suhteliselt pikalt, rohkem kui kolm aastasada. Muidugi tulid marjapõõsad meie taluaedadesse Euroopast ja mõisnike viljapuuaedade kaudu. Siinmail osati hinnata ja hinnatakse siiani toidumarjana ja rahvameditsiinis nii musta sõstra marju, lehti, varsi, võrseid, õisi kui ka pungi. Marju muidugi mitmel moel söömiseks ja säilitamiseks, lehti marineerimiseks ja hapendamiseks ning raviteede keetmiseks, pungi kevadise elujõu allikana. Suhkru laiema levikuga ja paljudele kättesaadavaks muutumisega sai mustast sõstrast hinnatud moosi-, siirupi- ja mahlamari. Vitamiinide avastamise järel 20. sajandi alguses tõusis must sõstar aga lausa au sisse ja seda hakati rohkesti söögiks tarvitama.

Iga mustasõstramarjake väärib ärasöömist

Musti sõstraid põõsa otsa lindudele jätta või maha variseda lasta on sulaselge patt. Iga väärtuslik marjake peaks värskena või hoidisena meie toidulauale jõudma. Kasutamisvõimalused on väga avarad.

Tagasi üles