Viljandi – linn nagu maasikas (1)

, ajakirjanik
Copy
Viljandi on skulptuuride ja legendide linn. Raekoja kõrval Trepimäe alguses seisab Aili Vahtrapuu skulptuur ­Viljandi legendaarsest linnapeast August Maramaast, kes silmitseb oma ustavat koera Neffi.
Viljandi on skulptuuride ja legendide linn. Raekoja kõrval Trepimäe alguses seisab Aili Vahtrapuu skulptuur ­Viljandi legendaarsest linnapeast August Maramaast, kes silmitseb oma ustavat koera Neffi. Foto: Thea Karin

Viljandi on Eesti üks ilusamaid ja haruldasemaid linnu, sest paljud Eestile olulised sündmused ja ajaloos tähtsad asjad toimusid esimest korda just siin. Nii väidab kohalik õpetaja ja poliitikategelane Heiki Raudla oma Viljandi raamatus. Viljandis pakkusid elevust ka tädi Rumpumpeli hoolealused Koroona ja Voroona.

Viljandi on tuntud pärimusmuusikale pühendatud festivali, Eesti naivistliku kunstniku Paul Kondase muuseumi ja tema loomingust sündinud üle linna paigutatud betoonmaasikate poolest.

Viljandis on lausa kaks akadeemiat – kultuuriakadeemia ning nüüdseks aastavanune robootikainseneride akadeemia, viimase looja on Eesti tehnoloogia- ja tarkvaraettevõtte Cleveron.

Hoolimata sellest, et Viljandi on väike ja enamasti seostatakse teda naksitrallide, kandlemängu, kindakudumise ja Viljandi paadimehega, on seal vaatamist ja tegevust mitme päeva jagu ja rohkemgi. 60+ on teinud oma valiku. Viljandi linnapea Madis Timpson rõhutab, et see, mis Viljandi eriliseks teeb, on kogukonnatunne.

Viljandi turismiameti juhataja Krista Kull tervitab Bonifatiuse Gildis väikeseid varesepoegi, kes seal pallikestena õrrel istuvad, teatades neile, et tema ongi kull. Need pesast alla kukkunud ja üksi jäänud linnupojad võttis endaga tööle kaasa ostukoja meister Tiina Zujenkov, kes on saanud seetõttu hüüdnimeks tädi Rumpumpel. Tema pani varesepoegadele nimed – Koroona ja Voroona. Praeguseks on sulepallid juba oma elu peal ning lendavad Tuhalaanes, “mänguema” kodutalu puudel.
Viljandi turismiameti juhataja Krista Kull tervitab Bonifatiuse Gildis väikeseid varesepoegi, kes seal pallikestena õrrel istuvad, teatades neile, et tema ongi kull. Need pesast alla kukkunud ja üksi jäänud linnupojad võttis endaga tööle kaasa ostukoja meister Tiina Zujenkov, kes on saanud seetõttu hüüdnimeks tädi Rumpumpel. Tema pani varesepoegadele nimed – Koroona ja Voroona. Praeguseks on sulepallid juba oma elu peal ning lendavad Tuhalaanes, “mänguema” kodutalu puudel. Foto: Thea Karin

Astu sisse keha kinnitama

Kui olete auto, bussi või rongiga Viljandisse jõudnud, on hea linna avastamist alustada mõnest restoranist. Kui seada sammud lossimägede poole, võib sisse astuda linlaste ühte lemmiksöögikohta – restorani Fellin. Terrassile saab tõmbuda kohvikus Legend. Selle koha omanik Tiit Mädamürk on valinud seinale omaaegse Viljandi kultuspiltniku Endel Veliste suure nõukogudeaegse foto Tartu tänavast. See on üks põhjus, miks lokaalil selline nimi on. Inspiratsiooni said koha loojad ennekõike vanadest linnapiltidest.

Viljandi Raekoja vastas on Park Hotell, see on koht, kuhu talupidaja ja linakaupmees Andreas Ormisson rajas 1910. aastal Viljandi uhkeima kolmekorruselise hoone keskkütte ja veevärgiga, luksusliku hotelli nimega Grand Hotell. P

oeg Villem Ormisson oli silmapaistev pallaslane ja kunstnik, kelle tööde reproduktsioonid kaunistavad Ormissoni nime kandvat restorani. See omal ajal paljudele eestlastele kultuuriharidust pakkunud maja oli murettekitavalt lagunenud. Hoone päästsid Astlanda ehituse osanikud Olaf Herman ja Kaupo Kolsar. Nagu nad ise ütlevad, lasid inetul pardipojal kauni luigena lendu tõusta. Päästa püüdsid nad vanast hoonest niipalju kui võimalik, sisehoov kaeti klaasiga, tellisseintele lisavad erksust kultuurikolledži õpilaste tehtud maskid. Ajaleht Sakala valis 2018. aastal uue hotelli valmimise Viljandimaa aasta teoks ning Viljandi saab uhke olla oma esimese tärnihotelli üle.

Väljas toitu nautides peab küll arvestama sellega, et kiirete autorataste alt tõuseb tolmu, aga vaade üle väljaku raekoja poole on kena ja rahustav.

Skulptuuride ja legendide linn

Raekoja kõrval Trepimäe alguses seisab Aili Vahtrapuu skulptuur Viljandi legendaarsest linnapeast August Maramaast, kes silmitseb oma ustavat koera Neffi. Tänu Maramaale on paljude elluviidud plaanide kõrval Laidoneri väljakul purskkaev skulptor August Vommi teosega „Poiss kalaga” ja lossimägedes rippsild. Maramaa oli ka see, kes andis välja „esimese korraliku Viljandi juhi huvireisija tarvis” kirjutas Sakala 1934. aastal. Nagu Heiki Raudla raamatus mainitud, on Viljandi esimeste linnade seas, kes sai endale ühisveevärgi ja kanalisatsiooni. Siis rajati ka linna siluetti kuuluv vana veetorn. Torni ülakorruselt avanevad imelised vaated linnale ja näitus annab vaadete kohta infot.

Suviti on Viljandi roose täis – enamik valged, viidates linna valge roosiga vapimärgile, mille kujutis oli pitsatil juba 15. sajandil. Vapipäevi Viljandis enam ei tähistata, aga linna sünnipäeva peetakse 19.–20. septembril.

 Sealt avaneb teistmoodi vaade orduossi varemetele alt üles, sest seal nosib 15 segaverelist musta-valgekirju lammast juba neljandat aastat mäenõlvu, et neid korras hoida.

158 astmega Trepimäe äärde, mis alla järve äärde viib, jäävad kunagiste linna kaupmeeste ja jõukate linnakodanike kaunid elamud. Orus tasub teha jalutuskäik nõlva äärt pidi. Sealt avaneb teistmoodi vaade orduossi varemetele alt üles, sest seal nosib 15 segaverelist musta-valgekirju lammast juba neljandat aastat mäenõlvu, et neid korras hoida.

Linnas ringi liikudes avastate Köleri pargist Edgar Viiese loodud Johann Köleri kuju. Köler oli Eesti maalikunsti rajaja ja Vene keisririigi üks tuntumaid maalikunstnikke. Linnaelanikud teavad rääkida, et originaalkujult pintslite varastamine sai lausa rahvuslikuks spordialaks, kuni pronksist pintslid puiduga asendati. Varupintslid on aga linnavalitsuses siiani igaks juhuks olemas.

Loomulikult ei saa Viljandi läbi Carl Robert Jakobsoni kui Eesti ärkamisaja tähtsaima ühiskonnategelase ja ajalehe Sakala asutaja skulptuurita, mille autoriks Mati Karmin. Kes veel mäletab, siis just Jakobson oli kujutatud meie rahvusliku rahatähe kõige suuremal, 500kroonisel rahatähel.

Jooksupealinn Viljandi

Kui viljandlased ise armastavad sõita pigem mereanda, siis tegelikult pakub Viljandi järve rand lebamise kõrval üllatavalt palju aktiivseid harrastusi – väikesel rannaribal on tervelt 21 liikumisvõimalust alates rannakorvpallist, rannatennisest, rannajalgpallist, millele lisandub paadisõit järvel. Viljandi Spordikeskuse juhataja Mati Jürisson meenutab oma ülikooliajast pärit ütlemist: „Päike, õhk ja vesi – need me sõbrad kolmekesi.” Just seda saabki Viljandi järve ääres nautida.

Väiksemaid spordisündmusi on linnas kogu aeg, aga suurim, 1928. aastal alguse saanud Eesti vanim jooksuüritus – ümber Viljandi järve jooks – nihkus sel aastal 1. mailt 1. augustile.

Veerandsada aastat tagasi olid lossipark ja ürgorg eraldi kaitse all ning neid lahutas Ranna puiestee. Väiksemaid spordisündmusi on linnas kogu aeg, aga suurim, 1928. aastal alguse saanud Eesti vanim jooksuüritus – ümber Viljandi järve jooks – nihkus sel aastal 1. mailt 1. augustile. Viljandi võiks vabalt kanda Eesti jooksupealinna nime, sest rohkete jooksuvõistluste kõrval pole kuulsaim neist tänaseni kordagi vahele jäänud. Trepimäe jalamil seisab Riho Kulla skulptuur „Jooksja”, mis kujutab Hubert Pärnakivi, kes on võitnud jooksu üksteist korda järjest. Järvejooksu võitjate kompleksi kuuluvad ka graniitplaatidest sambad võitjate nimede ja aastaarvudega.

Hubert Pärnakivile püstitati ausammas juba tema eluajal. See seisab Viljandi staadioni kõrval Ranna puiestee ääres 1990. aastast.
Hubert Pärnakivile püstitati ausammas juba tema eluajal. See seisab Viljandi staadioni kõrval Ranna puiestee ääres 1990. aastast. Foto: Elmo Riig

Kuidas Viljandil õnnestus vältida nõukogudeaegseid suurmeeste skulptuure? Stalineid ja Lenineid ei tulnud maha võtma ja peitma hakata, muheleb Viljandi avalike suhete ja turismiameti juhataja Krista Kull. See-eest on linnas linna ajaloo ja kultuuriga seotud isikute monumente. Vabaduse platsi vastas oleva spordihoone ees seisab skulptor Mati Karmini valmistatud Martin Kleini kuju. 14. juulil 1912 Stockholmis toimunud olümpiamängudel võitis Martin Klein esimese eestlasena kreeka-rooma maadluse keskkaalus olümpiamedali. Mitte küll kullast, vaid hõbedast medali, aga see viis ta esimese eestlasena Guinnessi raamatusse. 11 tundi ja 40 minutit kestnud matši pole siiani keegi ületanud, see on üle saja aasta püsinud maailmarekord.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles