Tiina Park: Iga minu hommik algab luuletusega

See foto on Tiina Pargist tehtud ETV stuudios saate „Minu ETV” tarvis. Salvestatud jaanuaris 2020.

FOTO: ERR

Staažika teleajakirjaniku, režissööri ja produtsedi Tiina Pargi iga hommik algab praegu luuletusega. Sõber loeb talle igal hommikul värsse. „Puhas rõõm on iga hommikut nii alustada. Ja kevadest on kirjutatud nii palju ilusaid luuletusi!” ütleb Tiina Park.

„Üks minu sõber on võtnud nõuks igal hommikul oma headele tuttavatele telefoni teel ühe luuletuse ette lugeda. Need salmid on eesti, aga vahel ka mõnes võõrkeeles. Siis loeb sõber ka omatehtud tõlke luuletusest. Puhas rõõm on iga hommikut nii alustada,” rõõmustab Tiina Park.

Piiride sulgemine on Tiina Pargi töid ja tegemisi iseäranis valusalt puudutanud, kuid kannatajaks ta ennast ei pea. „Muidugi on praegune eriolukord ebamugav, kuid leian, et pole vaja paanikat juurde külvata. Inimesed on niigi stressis,” arvab naine.

„Mina elan oma tavalist elu. Tõsi, paljud vajalikud reisid on ära jäänud. Lastelastega aga suhtlen nagu ennegi. Mina ja mu neli lapselast – me ei sea endale mingeid piiranguid. Nii värvisid nad minu juures suurel reedel mune ja ka esimese ülestõusmispüha pidulik lõunasöök oli minu juures. Käime koos suvilas saunas ja elame igapäevast elu. Ma kuulun küll nn riskirühma, kuid mul pole õnneks veel keelatud toast välja minna,” muigab ta.

Mu immuunsüsteem on väga tugev, kuid eks olen selle nimel ka terve elu vaeva näinud. 

„Mu immuunsüsteem on väga tugev, kuid eks olen selle nimel ka terve elu vaeva näinud. Praegu võimlen igal hommikul umbes veerand tundi. Pärast võimlemist lähen kümneks minutiks jääkülma veega täidetud vanni. Olen selliseid kümblusi harrastanud juba kümnendast eluaastast peale, kui Tallinna Uue tänava ühiskorterisse, kus elasime, vannituba ehitati. Vann oli vastu välisseina ja see oli talvel igal hommikul jääs. Kuid minule meeldis vanniskäimine niivõrd, et ei sellest hoolinud.”

Külm vann annab reipust

Tiina Pargile annab külm vann terveks päevaks reipust. „Aga hoiatan kohe, et üle 50aastased inimesed võivad mind otsekohe järgides mõne põletiku saada. Algajale soovitan kümne-, mitte viiekraadist vett. Ja veelgi leebemaks alustuseks leiget vannivett, mille temperatuuri siis iga päev veidikene alandada.” Hiinas käis Tiina Park järgmise telesaate „O, mores!” salvestamise ajal massaažikeskuses, kus üks pime mees – Hiinas ongi masseerijateks pimedad – tegi tund aega põhjalikult tema varvastele ja taldadele punktmassaaži. „Mina aga pidin samal ajal kuuma jasmiiniteed jooma. Nüüd tegelen varvaste ja taldade massaažiga hommikuti ise. See annab väga hea enesetunde.”

„Immuunsüsteemi peab karastama,” on Tiina Park kindel. Karastamist on ta harrastanud juba 1960. aastatest, mil ta käis juba aprillikuus Emajões ujumas.

Netikommentaare ei loe

Igal hommikul külma vette ja nelikümmend aastat järjekindlalt pärast tööd spordiklubisse trenni minek nõuab tahtejõudu ja töötamine oma firmas Freestudio põhimõttel mees nagu orkester kõvasti töökust.

„Töökus on mul vist geenides. Teist nii töökat inimest nagu minu ema Salme ei ole ma kunagi kohanud. Aga eks raskel sõjajärgsel ajal oligi ainult tublidel ja töökatel võimalik ellu jääda,” arvab Tiina Park. „Iga inimene saab oma tahtejõudu arendada. Kuid alati peab selleks mingi stiimul olema. Mina mõtlen, et tahan elada elu tervena. Trennid ja külma vee vannid (täna hommikul +6 kraadi) on aga vaid üks osa minu terviseprogrammist,” kirjeldab ta.

Töökus on mul vist geenides. Teist nii töökat inimest nagu minu ema Salme ei ole ma kunagi kohanud.

Lapselapsi püüab ta samuti tööd tegema õpetada. „Nad kõik on tublid. Lisaks muidugi trennid. Kõige vanem tütretütar Stella-Maria tegi siis, kui viimati nende juures käisin, elutoas oma tavalist taipoksi trenni. Koroona meid ei seganud, kuigi spordiklubid olid suletud.”

Pole vist ühtegi teist tuntud inimest, kes oleks pidanud enda kohta lugema nii palju negatiivseid kommentaare kui Tiina Park. Kahjuks mitte keegi ei kirjuta seal tema televisioonis tehtud töödest, mis on pälvinud mitmeid rahvusvahelisi preemiaid.

Reisihimuline Tiina Park Lanzarote saarel, kus on üle 300 vulkaanipursete järel tekkinud kraatri. Sellele põlenud elamiskõlbmatule maatükile on loodus maalinud oma kauneimad teosed.

FOTO: Erakogu

Praeguseks on ta netikommentaaride lugemisest loobunud. „Milleks? Mulle piisab sõprade-tuttavate ja töökaaslaste arvamustest. Vahel kuulen neid niigi ohkamas, et kuidas ikkia siin-seal sinu kohta niimoodi kirjutati. Arvan, et õelad kommenteerijad vajavad psühholoogilist abi. Mõelge ise – raisata vahel tund või rohkemgi oma ainsast ja kordumatust elust sellele, et arvuti taga koogutades toksida midagi negatiivset inimese kohta, keda nad isegi ei tunne? See pole ju normaalne,” mõtiskleb ta.

Naine on ise oma mõtetes rahu sõlminud ka ühe Eestis tuntud ja tunnustatud ilukirurgiga, kelle poole pöördus palvega siluda oma kunagisest autoavariist jäänud näoarme ning kes talle hiljem väga ohtlikuks tunnistatud preparaadiga kaks täitesüsti tegi. Praegu Tiina Park kümme aastat tema elust rikkunud kirurgile enam ei mõtle. Ta peab palju olulisemaks seda, et on 40 aastat püsinud samas kaalus ja kandnud sama rõivanumbrit. „Aga eks ma ole selle nimel end ka kõvasti piinutanud,” naerab ta.

Nii näiteks ei söö ta õhtuti pärast kella seitset. Ka vastuvõttudel ja bankettidel nokib ta ainult mõnd hõrgutist ega puutu rikkalikke praevaagnaid. „Naised söövad silmadega!” jääb ta endale kindlaks.

Viieaastaselt fotoaparaadiga

Staažikas teleajakirjanik, režissöör ja produtsent Tiina Park lausa vihastab, kui keegi hakkab taas rääkima õndsast nõukogude ajast, mil igal inimesel oli töökoht ja katus pea kohal. „Teletöötajale polnud ebameeldivamat aega kui Vene aeg. Eriti mulle, sest ma ei astunud kommunistlikku parteisse. Eesti iseseisvumise järel tundsin end tõesti nagu represseeritu,” ütleb ta.

Tiina oli viieaastane, kui Estonia teatris fotograafina töötanud isa talle fotoaparaadi Ljubitel kinkis. Väikesele tüdrukule tundus aparaat koletu suur, sest pildi tegemiseks pidi seda suisa kõhu peal hoidma. Ka suvel maal vanaema juures õpetas teatrifotograafist isa tütrele, mis on kaadri kompositsioon ning mis suur, keskmine ja üldplaan. Või seda, et inimese pea ei tohi kuhugi kaadri alaossa jääda, mis siis, et tagaplaanil kõrgub ilus kirik. Õpetas sedagi, et merd pildistades ei tohi silmapiir kunagi viltu vajuda.

Tagasi üles