Rahvastiku vananemise tõttu suureneb ühiskonnas vajadus iseseisva statsionaarse õendusabi ehk õendushaigla teenuse järele. Tartu Ülikooli magistritöös uuriti esimest korda Eestis õendushaigla patsientide lähedaste kogemusi, teadmisi ja ootusi. Nende mõistmine aitab muuta teenust patsiendikesksemaks.
Tartu Ülikoolis õendusteadust õppinud Merle Vaher kirjutas oma magistritöös, et prognooside kohaselt ulatub 2050. aastaks vähemalt 65-aastaste inimeste osakaal 24%-ni Eesti rahvastikust. See kasvatab ka nõudlust eakatele vajalike tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeteenuste järele. Eestis loodud iseseisvat statsionaarset õendusabi vajatakse vananevas ühiskonnas järjest rohkem.
Vaheri uurimistöö on seotud tema igapäevase tööga õendusjuhina iseseisva statsionaarse õendusabi valdkonnas. Oma töö käigus on ta täheldanud, et patsiendi lähedaste ootused ja Eesti Haigekassa rahastatavad õendusabiteenuse võimalused lahknevad.
„Ka varasemates uuringutes on leitud, et patsientide sotsiaalsete ja meditsiiniliste vajaduste rahuldamisel on puudujääke ning lähedaste ootused teenusele ei ole alati täidetud. Senini ei olnud põhjalikult uuritud, millised on lähedaste kogemused, teadmised ja ootused teenuse suhtes,“ tõdes Vaher. Teenusega seotud kogemuste, teadmiste ja ootuste väljaselgitamises seisnebki tema uurimistöö teaduslik väärtus.
Oma töö käigus on ta täheldanud, et patsiendi lähedaste ootused ja Eesti Haigekassa rahastatavad õendusabiteenuse võimalused lahknevad.
Uurimistöö jaoks intervjueeris Vaher kaheksas õendushaiglas kokku 18 patsiendi lähedasi. Arvestades patsientide kehva vaimset ja füüsilist tervist, oskavad just lähedased patsientide huvide kaitsjatena olukorda kõige paremini kirjeldada.
Teenuse kättesaadavus
Uurimistulemustest selgus, et lähedastel on iseseisva statsionaarse õendusabi teenust raske saada. „Järjekorrad on pikad ning õendushaigla kohta on patsiendi diagnooside ja tervise üldseisundi tõttu raske leida,“ kirjeldas Vaher. „Lähedased ootavad, et teenus oleks võrdselt kättesaadav ja haiglas viibimise aeg lähtuks patsiendi tervislikust seisundist. Samuti on lähedastel ootus, et patsient saaks teenust ühe teenuseosutaja juures,“ lisas ta.
Patsiente suunatakse statsionaarse õendusabi teenust saama nii meditsiinilistel kui ka sotsiaalsetel põhjustel, kuna terviklik hoolekandesüsteem puudub. Lähedased ei pruugi kodu lähedalt hooldekodu kohta leida ja teenuste hind ei ole lähedaste hinnangul läbipaistev. Kui patsient on näiteks voodihaige ja sügavalt dementne ning vajab õendusabi, on hoolekandeteenuse saamine raske. „Integreeritud hooldussüsteemi järele on ilmselge vajadus,“ järeldas Vaher.
Kui patsient on näiteks voodihaige ja sügavalt dementne ning vajab õendusabi, on hoolekandeteenuse saamine raske.
Rohkem infot
Patsientide lähedased ootavad õendushaigla arstilt suuremat osalust – et ta jagaks lähedastele terviklikku infot patsiendi seisundi kohta ning suunaks patsiendi vajaduse korral eriarsti juurde. Samuti ootavad lähedased rohkem koostööd ja ladusamat info liikumist õendushaigla arsti, perearsti ja eriarsti vahel.
Lisaks tunnevad lähedased muret tuleviku ees: mis saab patsiendist siis, kui ta õendushaiglast välja kirjutatakse? Tihtipeale tekivad ka lähedastel endil terviseprobleemid, mis teevad abi vajava inimese eest hoolitsemise raskeks või võimatuks, ning sageli pöörduvad ka nad ise arsti vastuvõtule.
Uurimistöö väärtus
Vaheri uurimistöö tulemused on olulised iseseisva statsionaarse õendusabi teenuse arendamiseks ja teenuse kättesaadavuse parandamiseks. Teenuse kättesaadavus Eestis peab paranema ja koha leidmise keerukus ei tohiks sõltuda patsiendi diagnoosidest.
„Eesti vananev ühiskond vajab terviklikku hooldussüsteemi. Ladusam koostöö õendushaigla, esmatasandi tervishoiu ja aktiivravihaiglate vahel parandaks asjakohase info ning iseseisva statsionaarse õendusabiteenuse kättesaadavust,“ tõdes Vaher.
Uurija arvates tuleb patsientide ja lähedaste seas ning kogu ühiskonnas teha teavitustööd iseseisva statsionaarse õendusabi teenuse võimaluste kohta. Tervikliku teenuse pakkumiseks tuleb kaasata sotsiaalvaldkond ja kohalikud omavalitsused.
Merle Vaheri magistritöö „Iseseisval statsionaarsel õendusabiteenusel viibinud patsientide lähedaste kogemused, teadmised ja ootused seoses teenusega: kvalitatiivne uurimus“ juhendajad on Lõuna-Eesti Haigla õendusjuht Jana Trolla ja Tartu Ülikooli õendusteaduse magistriõppekava programmijuht Ere Uibu.
KOMMENTAAR
Eesti Haigekassa kommunikatsioonispetsialist
Õendusabi teenused on elanikkonnale järjest kättesaadavamad, kuna õed on hakanud tegema rohkem iseseisvaid vastuvõtte, laienenud on koduõendusabi teenuse pakkumine ning õendusabi osutamine esmatasandi tervisekeskustes.
Hetkel on haigekassal leping 38 statsionaarse õendusabi partneri ja 48 koduõenduse partneriga, kes osutavad teenust üle Eesti.
Ühtlasti on haigekassa õendusabisse suunanud rohkem raha, et teenuse kättesaadavust parandada. 2020. aastal on haigekassa planeerinud õendusabi eelarvesse üle 46 miljoni euro, mida on 14,5 % rohkem, kui mullu. Statsionaarse õendusabi teenust osutati mullu 13 000 inimesele ja koduõendusteenust ligi 9000 inimesele. Õendusabi ravijärjekordadesse registreeritud vastuvõttudest 97% toimus mullu ravijärjekorra lubatud maksimumpikkuse piires.
Õendusabi ravijärjekordadesse registreeritud vastuvõttudest 97% toimus mullu ravijärjekorra lubatud maksimumpikkuse piires.
Oleme õendusabi valdkonnas teinud lähiajal mitmeid olulisi uuendusi, et teenus vastaks patsientide vajadustele.
Alates 2020. aastast rahastab haigekassa õendusabis eraldi hospiitsravi ehk elulõpuravi kolmes suurhaiglas (PERH, TÜK, ITK). Hospiitsravis osalevad õed, (valu)raviarstid, hingehoidja, sotsiaaltöötaja, psühholoog, aga ka tegevusterapeut – oleneb konkreetse patsiendi vajadusest. Hospiitsravi ehk elulõpuravi on ette nähtud väga raskelt või pöördumatult haigele patsiendile
Selle aasta algusest rahastab haigekassa ka õendusteenust üldhooldekodudes. See annab hooldekodudele võimaluse pakkuda oma elanikele tasuta õendusabi. Tervishoiuteenus hooldekodus parandab arstiabi kättesaadavust ja aitab tagada, et õe juhtimisel jälgitakse hooldekodu elanike tervist pidevalt ning leitakse koostöös arstiga tervisemurele vajalik lahendus. 1.juuli seisuga osutavad õendusabi 79 hooldekodu 88 asukohas ja teenust saavad enam kui 5000 hooldekodu elanikku.
Haigekassa on õendusabiteenuse disainimise käigus püüdnud süsteemi ka korrastada, et käibele võetakse adekvaatsed hindamisvahendid, mis aitavad hinnata, kas inimene kuulub statsionaarsesse õendusabisse, hoolekandeasutusse või saab teda suunata vastavate tugiteenuste tagamisel ka oma koju. Koostöös sotsiaalministeeriumiga töötame välja hooldus- ja õendusabi vajaduse hindamise ühtsed põhimõtted ja juhendid.
Inimeste hooldamise küsimusega tegelevad nii tervishoiu- kui ka hoolekandesüsteem. Seejuures tegeleb haigekassa integreeritud ravi ehk tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostöö parandamisega ja on siinkohal piloteerimasl mitmeid projekte, et patsiendi raviteekonda muuta terviklikumaks.