Kiire kasvuga salat annab mitu saaki
14. juuni 2020, 08:35
Sel kevadel on paljud näpud mulda pistnud. Potipõllundus aknalaual, rõdul ja terrassil ning kuuldavasti ka igat sorti kasvumajad on eriti moodi läinud.
Kiire kasvuga salatid on head nii potti kui ka kasvumajja panna. Kevade ja suve jooksul saab toidulisandina kohe mitu saaki.
Aga ka poest saab mõne salatipoti koju tuua ja selle suuremasse potti või rõdukasti kasvama panna ning jälle jätkub kauemaks.
Poes on peaaegu aasta läbi saada pakendatult või potis lehtsalatit, lollo rosso’t, võisalatit, spinatit ja rukolat ning pakendatult ka frillist, põldsalatit, Rooma salatit, jääsalatit, salatsigurit. Lisaks mitmeid salatisegusid.
Aedsalateid on üle saja liigi
Aedsalatid on põõsakujulised, harevile kasvavad salatitaimed, mille eri liikide lehtede valdav enamik on kõikide peamiste omaduste poolest samasugune.
Lehtsalat sobib värske lisandina täiendama toidu põhikomponenti, kasutamiseks võileibadel, värsketes segasalatites. See sobib hästi kokku õli-äädikakastmega või kerge jogurtikastmega. Salatilehed on pehmed ja õrnad ning seetõttu kaotavad oma värskuse kiiresti. Seetõttu on kõige parem, kui võtame välimisi lehti elavalt salatitaimelt vahetult enne toiduks valmistamist. Kui sellist võimalust pole, on salatit kõige parem säilitada poepakendis või toidukilega kaetult külmiku köögiviljasahtlis. Ka siis saab hoiule pandud salatipuhma küljest lehti murda vajaduse järgi mitme päeva jooksul.
Seetõttu on kõige parem, kui võtame välimisi lehti elavalt salatitaimelt vahetult enne toiduks valmistamist. Kui sellist võimalust pole, on salatit kõige parem säilitada poepakendis või toidukilega kaetult külmiku köögiviljasahtlis.
Rohelisel käharaservalisel lehtsalatil on kõrge, aga habras roots ja käharad servad. Värvus võib olla kas ühtlaselt roheline või on leheservad pronksjaks värvunud. Maitse on mahe, lehed mahlakad, haprad ja õrnad, leherootsud aga laiad ja tugevad. Viimasel ajal on populaarseks muutunud erineva täidisega tortiljarullid. Nende oluline komponent on rullikeerdude vahelt lustakalt välja piiluv käharsalat, mis annab täidisele värvierksust, mahlasust, mõnusat maitset ja krõmpsu tekstuuri. Segasalatitesse see eriti ei sobi, kuna tükeldatuna vajub salat kastme mõjul üsna kiiresti pehmeks ja vormituks.
Lollo rosso, punane käharsalat liigitub mõnede allikate andmetel bataaviasalatite, teiste järgi aga lehtsalatite hulka. Meie kauplustes selle nime all müügil olevad taimed on väikesed tihedad põõsad, mille lehtede alumine osa on erkroheline, ülemine pool aga tume- või pronkspunane. Lehed on väga krussis servadega, õhukesed, aga küllaltki tugevad ja vastupidavad. Selle salati maitse ei ole intensiivne või mõrkjas, pigem veidi suulage kõditav kirbe. See sobib suurepäraselt salatisegudesse värvikust lisama, võileibadele ja toidu põhikomponentide lisandiks.
Punane või roheline tammelehesalat on väga dekoratiivne ja kohev, see on üks erksavärvilisemaid salateid ja selle tumerohelised rohkem või vähem punase varjundiga lehed meenutavad tammelehti või võilillelehti. Salat on omapäraselt peene, veidi mõrkja maitsega, mistõttu seda kasutatakse värsketes salatites tavaliselt koos tagasihoidlikuma maitse ja kahvatuma värvusega lehtsalatitega. Efektne tammelehesalat aitab parandada salati välimust ja mitmekesistada maitsenüansse. See salat säilib märksa paremini kui eelkirjeldatud liigid, mistõttu saab tammelehesalatit kasutada nii võileibadel, värsketes salatites kui ka segasalatites.
Salatsigur – Brüsseli valge kuld
Reisil Belgiasse Flaamimaa turismitaludesse sain suurima üllatuse osaliseks, tutvudes salatsiguriga, taimega, mida Eestis tuntakse salatina ja süüakse peamiselt värskelt, Flaamimaal aga peamiselt sooja toiduna. Hautatud või küpsetatud salatsigur, vahel ka koos teiste köögiviljadega, oli seal peaaegu iga lihatoidu lisandiks. Tüüpilises Belgia köögi restoranis pakuti liha koos keedetud või hautatud siguripooliku ja kartulitega. Flaamimaal pakuti näiteks väga maitsvaid üleküpsetatud sigurirulle. Salatsiguri pead olid keeratud kenadesse suurtesse kohaliku singi viiludesse, laotud ahjuvormi, valatud üle muna-piimaseguga ja seejärel riivjuustuga ülepuistatult ahjus kuldpruuniks küpsetatud. Pärast seda kogemust hakkasin salatsigurit hoopis uue pilguga nägema.
Salatsiguri hingeelu tunnevadki iseäranis hästi belglased, kes söövad seda palju ja igal võimalikul moel – salatis, supis, küpsetatult. Iga belglane sööb aastas keskmiselt seitse kilo salatsigurit. Salatsigurit kutsutakse ka Brüsseli valgeks kullaks, sest 20. sajandi alguses tõi selle kasvatamine ümberkaudsetele talunikele jõukuse.
Flaamimaal ollakse selle lootsikukujuliste lehtedega köögivilja üle suisa nii uhked, et Brüsseli lähistel on muuseum, kus saab põhjaliku ülevaate siguri ajaloost, kasvatamisest ja kasutamisest. Kohalik legend kõneleb, et salatsiguri avastas 19. sajandi kolmandal kümnendil Brüsseli lähedal elanud talumees, kes, sunnitud kodust revolutsiooni eest põgenema, raputas keldrisse varutud sigurijuurtele kihi liiva. Paari nädala pärast naastes avastas ta, et juurtele olid kasvanud tihedalt kokku hoidvate lehtedega salatipea moodi valged pungad, mis maitsesid mõrkjasmagusalt. Nii oligi nüüdseks maailma eri paigus,
sealhulgas Prantsusmaa, Hollandi ja Itaalia köögis populaarne köögivili avastatud.
Teine lugu pajatab jälle, et 19. sajandi keskel avastanud üks Brüsseli botaanikaaia aednik, et sigurijuurtele saab pimedas, niiskes ja soojas valgeid lehti ajatada.
Salatsigurit tuleb hoida pimedas, muidu muutub see kibedaks. Mida rohelisemad on salatsiguri otsad, seda mõrkjam on maitse, kollased lehetipud on mahedama siguri tunnus. Külmikus säilib salatsigur 5–7 päeva ja sügavkülmutamiseks ei sobi.
