Et kohvitass püsiks kauem omas käes

Hoolekandekeskuse elanikud suvisel spordipäeval palliharjutust õppimas. Foto: Meelis Heli

Vanavanaema nime järgi pandi mulle nimi. Nimi pidi olema lühike ja kenasti kõlav, sisaldama R-tähte. Tema nimi oli Reet, igati tore nimi ja sobivat ka mulle. Nii olengi Reet. Aga veel sain ma vanavanaemalt oskuse kraasida ja vokil kedrata.

Mäletan siiani sõrmedes pehme villa puudutust ja kõrvus ratta surisemist. Minu vokiratta keerutamine olevat olnud väga sujuv ja lõng eeskujulikult ühtlane. Olin siis vaid kuueaastane.

Vanavanaema elas 93aastaseks. Oma viimased eluaastad veetis ta aga mitte enam kedrates, vaid voodis lamades. See polnud kusagil haiglas või hoolekandeasutuses, vaid omas kodus. Teda hooldasid minu kaks vanatädi.

Kui neile külla läksime, lamas Reet valgete pitsääristes linade vahel ning küsis alati, et kuidas nimekaimul läheb. Minul väikese tüdrukuna meeldis nende juures külas käia. Kõik oli rahulik, kena. Alati oli küpsetatud kooki. Meile, külalistele, kaeti laud, tema tõsteti patjade najale istuma, söök pandi kandikuga ta ette sülle. Sealt ta siis pistis koogitükikesi suhu. Hoolega hoidis ta kohvitassi, tõstes seda väga ettevaatlikult, aeglase liigutusega, suu juurde.

Mõned ajad hiljem, nagu mäletan, söötsid vanatädid teda lusikaga. Hallipäine Reet istus, tehes ütlemise peale suud lahti. Kõik ikka ilus, puhas. Valgete padjapüüride nurkades olid valge siidniidiga kaunid lilletikandid.

Ei osanud siis vestluse arendamiseks pärida lamajalt muud, et kuidas tal läheb. Eks ikka hästi, oli vastus mulle. Aga olin ka uudishimulik – meeles on vaiksel häälel ja tema poole kummardudes esitatud küsimus: kui sa üldse voodist üles ei tõuse, kuidas pissil käimisega on? Vastati, et näe, on niisugune pott, mis käib voodisse. Üles tõusta polevat vajagi. Muudkui maga öösel ja pikuta päevad läbi. Tore!

Aastakümned kogunevad nüüd enesel. Mõttelõng on teinekord viinud tagasi kunagisse idüllilisse vanavanaema koju. Täna küsiksin muud. Kuidas ta end ise tundis? Kas talle meeldis oma ilusas voodis olla? Seda enam, et ta oli seal mitu aastat. Ratastoole tollest ajast ei mäleta. Kas oli tore, et ise ei saanud kempsu minna? Kas oleks tahtnud teinekord pikutamise asemel ka veel kedrata või kududagi? Või isegi õues päikese käes end soojendada? Ja kui kohviisu tuli, kas siis näpud said tassi hoidmisega hakkama, nii et kohvi linadele ei tilkunud? Oli tal, kõike kokku võttes, mõnus olemine? Üks asi on külaliste vastuvõtmine ja hoopis teine igapäevaelu.

Tahaks ju ise endaga toime tulla

Mis aitaks, et vanaduspõlv oma kõige soliidsemas perioodis oleks igapidi mõistlik inimese enese jaoks, et saaks võimalikult kaugele lükata aega, mil ei peaks end sundima vastu võtma söötmist teiste poolt, veel enam aga kõigi intiimsete toimingute läbiviimist võõraste abiga, selle väljakannatamist?

Eks kõik sõltub muidugi abistajatest, nende suhtumisest ja oskustest, kuid kui oled tavaline inimene, pika elu jooksul ise enese ja oma tahtmist mööda kõigega hakkama saanud, nagu ongi ju normaalne, siis abitu olemine pole enamikule meist sugugi meelt mööda. Veel enam – see võib olla lausa vastumeelt, alandav. Ja oma jõuetuse tunnetamine ahistab, teeb närviliseks, matab hea tuju. Aga tahaks ju, et viimased aastad oleksid rahulikud ja mõnusadki.

Kui oled tavaline inimene, pika elu jooksul ise enese ja oma tahtmist mööda kõigega hakkama saanud, nagu ongi ju normaalne, siis abitu olemine pole enamikule meist sugugi meelt mööda.

Kas ise enesega toimetulemist saaks aidata tablettidega? Kindlasti on perearst eakale abivajajale ning sugulaste nõudmisel juba nii mõndagi välja kirjutanud. On tablette, mis panevat ajurakud kiiremini tööle, ja ka neid, mis vereringet ergutavat. Lisaks veel lugematu hulk vitamiine ja toidulisandeid, mis tegevat imesid. Kuid mis tahes ravimeil on kõrvalmõjud ja personaalne toimimisefektiivsus. Meditsiin liigub penikoorma sammudega selles suunas, et igaühele oleks olemas täpselt see, mis talle sobib. Aga seniks? Aga meile, kes me oleme olemas praegu?

Ka toolilt tõusmata saab võimelda

On vana kuldne reegel – abista end ise! See käib ka keha vormis hoidmise kohta. Mida eeldab aga vormis hoitud keha? Eks ikka liigutamist.