Hiidlast tuleb kutsuda kolm korda

Hiiumaa, meri ja merepoolis käivad kokku. Maitsta saab uut iidlase maiust – kalapelmeene ja Hõbekala jogurti-küüslauguräimesid. Päeva peale saab ahjust sooja suitsutatud tuulehaugi ka. Aga ka kalašokolaadi.

FOTO: Thea Karin

Hiiumaa kalapoe letil nägin elus esimest korda lutsukala. Üks kohalik mees ostis neid mitu tükki. Küsisin, mis ta nendega teeb. Muhe hiidlane vastas: „Lähen koju ja vaatan, kas saan neist lauajalad või kapinupud.”

Pole vahet, kas Hiiumaale ringi peale tehes alata lennujaamast või sadamast. Saarel on paiku, mida tasub külastada, tunduvalt rohkem, kui üles lugeda jõuab. 60+ valis välja mõne ammu teada, mõne vähem tuntud ja mõne uhiuue koha, lisas suviste sündmuste info ning soovitused, kuhu tasuks keha kinnitama minna.

Vürtsisoolad ja limonaadid Praam saabub Heltermaale ajal, kui endise kalevivabriku Meistrite Majas on sisse seatud käsitöömaja, mis annab ülevaate talvel Hiiumaa käsitööst. Näiteks Hiiu Gourmet vürtsisool – kohalikust toorainest, nagu piprane pihlak. See on tükike Hiiumaad, ütlevad tegijad. Perenaine Heli Hahndorf on leedrist ja angervaksast ning inspireerituna Suuremõisa lossi imelisest lilleaiast limonaade ja siirupeid valmistanud.

Suuremõisa ongi teel Kärdla poole üks esimesi paiku, kus saab suvel, kui seal tegutsev ametikool on puhkusel, kiigata mõisahoonesse. Hiljutine renoveerimine on seal välja toonud rohkelt imelisi detaile. Suuremõisa sai teatavasti kuulsaks mereröövlist omaniku krahv Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergi tõttu.

Pole vahet, kas Hiiumaale ringi peale tehes alata lennujaamast või sadamast.

Mereröövli salaamed

Suvel on Ungern-Sternbergi kohta mõisa teisel korrusel avatud näitus. Kitsa värava kaudu pääseb salaaeda, kus müüride vahel on kooli lilleaed ja 140 aastat tagasi rajatud kirsiaed. Mõisapark on loodus- ja muinsuskaitse all ja saarerahvas on siinsetel üritustel nii pargimurul kui ka uhketes saalides jalga keerutanud ja barokiaegsete tantsudega tutvust teinud.

Mõisaaias saab imetleda uhkeid puid, kõrguvad Eesti suu rimad sitka kuused (Picea sitchensis). Peahoone kõrvaltiivas stiilses lossiõhkonnas on restoran Padakonn, kus pakutakse kohalikest metsa-, mere ja põlluandidest roogi. Sealt võib suuna võtta Sarve suunas, kust kuue kilomeetri kaugusel Suuremõisast endise Soonlepa Karjamõisa alalt leiab erilised majakesed. Mõisaaegses laut-kontserdisaalis toimuvad juulis-augustis etendused, privaatpuhkuseks on erarand ja majakesed. Koha perenaine Mae Lender on kirjutanud raamatu „Minu Hiiumaa”.

Kalapelmeenid ja kalašokolaad

Seejärel Hiiumaa pealinn Kärdla. Enne keskväljakule keeramist püüab ristmikul pilku kohalike Kivi-Jüriks nimetatud graniidist alusele toetuv sõduripead kujutav monument – Eesti suurim graniitbüst, mis pärineb aastast 1966. sikunstnik Kalli Seina stuudio KlaasiPank. Seal saab vaadata, kuidas valmivad leekpõletil klaashelmed, samuti ise töötoas klaasniidi tõmbamist proovida. Kristi Kuurme keraamikakoja tassid on Pariisi kohvikutesse jõudnud, aga ka „hiidlane ise ostab hiidlase loomingut”.

Kärdla suurima poeketi riiulitelt leiab põnevaid kohalikke tooteid vürtsisegudest veidi svipsis pihlakteni, pakendeid ehib saare korendusaia baasil valminud ja auhinnatud disain. Poodi tasub astuda mitte peauksest, vaid Pitsu poe kaudu, sest omanik on selle nimetuse mandriinimeste eksitamiseks pannud. Üks on kindel – lemmikloomatoitu sealt ei saa.

Iidlase huumori ja iidlase nimega Lille Mägiumbaed jagab hea meelega selgitusi kohalike riukalike suveniiride kohta. Näiteks kuidas kasutada sääskede pesakaste ja kui ei ei aita, siis sääsetapupakku, ja kuidas kärbsemustriga sokkidega saavad iidlased inimese jälgi teha.

Tagasi üles