Toomas Alatalu: Olen suviti lapselapsed ja lapsed suguvõsale olulistesse kohtadesse viinud

Toomas Alatalu usub, et on hea vanaisa. Viimased viis aastat on ta suviti laste ja nende lastega kokku kolme autoga külastanud kohti, mis suguvõsale olulised – Virumaal, Võhmas, Ahjal, Pivarootsis ja mujal üle Eesti. Koos järeltulijatega on Toomas oma sünnipäevi tähistanud väljasõitudega „Sinna, kus elasid ja õppisid isa ja vanaisa”.

FOTO: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Toomas Alatalu kui väliskommentaatori nime teavad rohkem või vähem ilmselt kõik vanemaealised eestlased. Aga tema elukäigust on kuulnud vähesed.

Kas Sa oled hea vanaisa?

Arvan küll. Olen kolme lapselapsega käinud reisil kaheksas riigis. Praeguseks on lapselapsi küll viis. Viimased viis aastat oleme suviti laste ja nende lastega kokku kolme autoga külastanud kohti, mis suguvõsale olulised – Virumaal, Võhmas, Ahjal, Pivarootsis ja mujal üle Eesti.

Kui sa nii juba küsisid, siis väidan, et olen ka emale hea poeg olnud. Paarkümmend aastat tagasi tegi Estravel üleskutse, et kuna olete nüüd lastega juba mitmel pool välismaal reisinud, siis ärge unustage oma vanemaid, kes nõukogude ajal kuhugi välismaale ei pääsenud. Viisingi siis 2000. aastal ema tema 80. sünnipäeva puhul Küprosele ja hiljem veel Brüsselisse.

Sündmustega kursis olemise soov on mind saatnud 4.–5. klassist peale, kui mul tekkis eriline huvi ajaloo vastu.

Kust Sa leiad särtsu ja energiat, et uut päeva alustada?

Olen eluaeg analüüsinud poliitikat. Kui olen õhtul kogutud info põhjal mingid järeldused teinud, siis hommikul kibelen uudistama, mis vahepeal maailmas juhtunud. Mul on harjumus hankida uudiseid 24 tundi järjest. Kui on ärevamad ajad, tõusen isegi öösel vahepeal üles, teen teleka lahti ja vaatan, mis hetkel toimub.

Sündmustega kursis olemise soov on mind saatnud 4.–5. klassist peale, kui mul tekkis eriline huvi ajaloo vastu. Sündisin Rakveres, aga 1949. aasta suure küüditamislaine ajal liikusime perega Võhmasse, kus ma ka kooli läksin. Kui tekkis ajaloohuvi, elasime juba Abjas. Keskkooli lõpetasin hoopis Pärnus, kuhu kolisime 1955. aastal.

Muide, mu klassivenna vanaisal olid Eesti-aegsed entsüklopeediad. 8.–9. klassis õppides lugesin sealt läbi kõikide riikide ajalood ja poliitikad. 11. klassis hakkasin nädalavahetustel sõitma Tallinna Rahvusraamatukokku, mis asus siis Toompeal Eestimaa rüütelkondade hoones. Jätkasin seal sama, pöörates erilist tähelepanu Ladina-Ameerika riikidele. Olin seal laupäeviti avamisest kuni sulgemiseni välja.

Juba keskkooli lõpus tekkis mõte, et tahaksin õppida just nende kaugete riikide ajalugu, sest nõukogude ajal oli see meie inimestele kõige kättesaamatum piirkond. Muide, olen tänu A-tähega algavale perekonnanimele Pärnu toonase uue 4. keskkooli esimese lennu lõpetaja number üks. Aasta oli siis 1960.

Kas Sa oled peale ajaloo ja poliitika veel millegi vastu suuremat huvi tundnud?

Olen tänulik emale ja kasuisale, kes panid mu Pärnus muusikakooli. Peres löödi isegi lammas maha, et mulle akordion osta. Mul on kodus praegugi süntesaator, akordionit enam pole. Mängin veidike iga päev. Kui kirjutan midagi, siis muusika on suurepärane vaheldus. Kiire Vittorio Monti tšaardaš enam nii hästi välja ei tule, sõrmed on veidi kangeks jäänud, aga teised lood küll.

Millist ametit Su vanemad pidasid?

Isa oli ajakirjanik Peep Kärp. Ta oli sõja ajal 1943–1944 Virumaa Teataja peatoimetaja. Ta avaldas 1942. aastal pikema artikliseeria venelaste kuritöödest Virumaal aastatel 1940–1941 pealkirja all „Virumaa punased valitsejad”. See sai saatuslikuks. Venelaste

tagasipöördumisel läks ta metsa ja tabati, relv käes, haarangu käigus novembris 1945. Kuna nõukogude korra mahategemist loeti relvastatud vastuhakust isegi raskemaks kuritööks, mõisteti talle eeskätt selle kirjatöö eest 10+5. Seega ta on ilmselt üks vähestest Eestis, kes saanud niisuguse karistuse 18 ajaleheartikli eest.

Ema oli tavaline talutüdruk. Mõlemad olid pärit Rakvere külje alt. Kui isa oli Siberis, siis ta palus kirjas emal end temast lahutada. Ema kohtus Paul Alataluga, kelle perekonnanime minagi kannan. Kasuisa oli Pärnumaalt pärit talupoiss, kes tundis huvi tehnika vastu. Töötas algul traktori-, siis bussijuhina. Juba Abja päevil sai tast roolikeeramise kõrval ametiühingu esimees.

Kas isa tuli Siberist tagasi?

Tuli jah. Ta sai 1996. aastal Rakvere linna teenetemärgi ja valiti 83aastasena (Eesti vanim volinik!) linnavolikogusse. Me olime pidevas kontaktis, sest meil oli ühine huvi ajaloo ja poliitika vastu.

Kas ülikooli ajalugu õppima minek oli endastmõistetav?

Tegelikult tahtsin minna Moskvasse Rahvusvaheliste Suhete Instituuti. Käisin Tallinnas haridusministeeriumis endale vabariiklikku kohta kauplemas.

Armastasin juba kooli ajal kanda erksavärvilisi särke ja omapäraseid pükse, mida ema mulle pidevalt õmbles. Pükstel olid taga nii suured taskud, et isegi terve klade ära mahtus. Eks ma niisugusena ka ministeeriumisse ilmusin. Muidugi polnud see ainus ega peamine põhjus, miks mulle ära öeldi. Kuigi olin koos klassivennaga juba 10. klassis komsomoli astunud, et kõrgkooli soovitust saada, jagati Moskva kohti üksnes parteinomenklatuuri parimatele võsudele. Kui neid mõnel aastal ei jätkunud, jäeti vabariiklik koht täitmata. Nii plaanisingi Tartu Ülikooli ajaloo eriala valides hiljem Moskvasse üle minna.

Lõpetasin ülikooli nelja aastaga. Kui õppejõud mu kavatsusest teada said, hakkasid, mine tea, kas eestlaslikust kadedusest või mõnel muul põhjusel, meelega mu hindeid rikkuma. Öeldi, et panen praegu kolme, kui kevadel teistega koos uuesti tuled, saad viie kätte.

Lõin käega ja lõpetasin ikkagi aasta varem. Kolmandal kursusel moodustasin ülikoolis rahvusvaheliste suhete ringi, mis peagi üsna kuulsaks sai. Hiljem on ringi loomise aule pretendeerinud mitmed teisedki. Peaaegu samal ajal kirjutasin Edasile esimese artikli rahvusvahelistel teemadel. Ilmselt nähti, et tudeng mõtleb teistmoodi, kui tavaks oli, ja nii saimegi koos professor Abner Uustaliga lehe esimesteks väliskommentaatoriteks, kellele peagi nimeline rubriik eraldati.

Keskkoolis olin näiteringis osalenud, nii hakkasin ülikoolis juhtima ka toona populaarset KVNi (Klub Vesjolõh i Nahodtšivõh, tõlkes – lõbusate ja leidlike klubi). Muide, esimest TPI ja TRÜ mälumängu, mis toimus Tartu vanas kultuurimajas ja mida ka Eesti Televisioonis näidati, juhtisin mina.

Toimusid rahvusvaheliste suhete klubi poliitilised sõud, mis ülikooli klubi rahvast puupüsti täis tõid. Teemaks olid näiteks kohtuprotsessid Mao Zedongi, Charles de Gaulle’i ja Barry Goldwateri üle. Eks me kuulanud salaja BBCd ja Ameerika Häält. Leningradist külla tulnud tudengite delegatsioon oli väga imestunud, et ringis tegid ettekandeid tudengid ise, Neevalinnas olevat see õigus ainult õppejõududel.

Tagasi üles