Pikantsed sukad ja Hiiumaa

Rauaniit reklaamplakat. Sukad Luik. Foto: Erakogu

Juunikuu ajakirjas avab end 60+ lugejatele teleekraanilt hästi tuttav Toomas Alatalu. Tema kui väliskommentaatori nime teavad rohkem või vähem ilmselt kõik vanemaealised eestlased. Aga tema elukäigust on kuulnud vähesed. 60+ juuninumbri lugeja saab teada, kas ta on olnud oma emale hea poeg ja lastelastele hea vanaisa, kas ta on peale ajaloo ja poliitika veel millegi vastu suuremat huvi tundnud ja kust ta leiab särtsu, et uut päeva alustada.

Uus aeg nõudis uut kaupa. Just nii võib iseloomustada olukorda, mis tekkis pärast Eesti iseseisvumist. Korraga olid muutunud riigivõim, senised sotsiaalsed suhted ja elustiil. Vabam ühiskond tõi kaasa vabama suhtumise jäikadesse moraalireeglitesse ja keha katmise vajadus asendus seni varjatu sündsa eksponeerimisega. Enesekindlamaks ja sõltumatumaks muutunud iseseisvunud Eesti naise seelikuserv tõusis kiiresti kõrgemale.

See, mis paljastus, ei saanud enam olla vanamoodsas villases sukas, see ei saanud olla kole. Pealisriiete ainuvõim oli nüüd lõppenud, sest see, mis jäi nende alla, muutis elu mugavamaks ja palju huvitavamaks. 60+ värskes juuninumbris räägib kunstiteadlane Anne Ruussaar meie pikantse suka- ja sokitööstuse loo.

Juunikuu ajakirjas alustame sarja Eestist ja selle huviväärsetest kohtadest maailma ühest vanemast saarest, Hiiumaast, mis tekkis 455 miljonit aastat tagasi meteoriidiplahvatuse tagajärjel. 60+ valis välja mõne ammu teada, mõne vähem tuntud ja mõne uhiuue paiga ning lisas soovitused, kuhu tasuks keha kinnitama minna. Teame Eesti suuruselt teist saart majakate, rikkumata looduse, Ristimäe, Sääretirbi ja Suuremõisa lossi järgi. Aga kas te teadsite, et keset Hiiumaad laiub Eesti suurim ja nõiduslik liivaala, mida kohalikud kutsuvad Hiiumaa kõrbeks? Kaibaldi nõmmele niisama lihtsalt ligi ei saagi. Tuleb pikalt mööda metsateid logistada ning seejärel jalgsirännak ette võtta. Kogemus on seda väärt! Nõukogude ajal tankodroomina kasutatud alal olevat teadaolevalt viimane Hiiumaa nõid ära põletatud. Nõidus aga kestvat siiani.

Keskeltläbi võtavad vanemad patsiendid iga päev 7 kuni 8 erinevat tabletti. Statistika järgi on kolm tabletti suhteliselt harv nähtus, kaheksa on normaalne, 14 juba sagedane ravimihulk.

Keskeltläbi võtavad vanemad patsiendid iga päev 7 kuni 8 erinevat tabletti. Statistika järgi on kolm tabletti suhteliselt harv nähtus, kaheksa on normaalne, 14 juba sagedane ravimihulk. Isegi 18 ei ole enam haruldane arv. Ette on tulnud, et patsient võtab lausa 28 tabletti päeva jooksul, kokku 13 eri toimeainega. Seega käivitab patsient iga päev oma kehas 13 keemilist protsessi. Et inimesed iga päev 5–10 ja rohkemgi tablette võtavad, sellel on omad põhjused. Pärast infarkti kuuluvad aspiriin, beetablokaator ja statiin kolesteroolivähendamise standardrepertuaari. Kuidas selle ravimikokteiliga nii hakkama saada, et üks ravim teist ei sega ja mida tuleb tähele panna, saab lugeda 60+ värskest juuninumbrist.

Mis aitaks, et vanaduspõlv oma kõige soliidsemas perioodis oleks igapidi mõistlik inimese enese jaoks, et saaks võimalikult kaugele lükata aega, mil ei peaks end sundima vastu võtma söötmist teiste poolt, veel enam aga kõigi intiimsete toimingute läbiviimist võõraste abiga, selle väljakannatamist? Eks kõik sõltub muidugi abistajatest, nende suhtumisest ja oskustest, kuid kui oled tavaline inimene, pika elu jooksul ise enese ja oma tahtmist mööda kõigega hakkama saanud, nagu ongi ju normaalne, siis abitu olemine pole enamikule meist sugugi meelt mööda. Veel enam – see võib olla lausa vastumeelt, alandav. Ja oma jõuetuse tunnetamine ahistab, teeb närviliseks, matab hea tuju. Aga tahaks ju, et viimased aastad oleksid rahulikud ja mõnusadki. Kas ise enesega toimetulemist saaks aidata tablettidega?

Kindlasti on perearst eakale abivajajale ning sugulaste nõudmisel juba nii mõndagi välja kirjutanud. On tablette, mis panevat ajurakud kiiremini tööle, ja ka neid, mis vereringet ergutavat. Lisaks veel lugematu hulk vitamiine ja toidulisandeid, mis tegevat imesid. Kuid mis tahes ravimeil on kõrvalmõjud ja personaalne toimimisefektiivsus. Meditsiin liigub penikoorma sammudega selles suunas, et igaühele oleks olemas täpselt see, mis talle sobib. Aga seniks? Aga meile, kes me oleme olemas praegu? Kas ka toolilt tõusmata saab võimelda, kirjutab värskes juuninumbris psühholoog ja tervisevõimlemise treener Reet Pool.

Ajakiri 60+ jätkab artiklitesarjaga, mille autorid, meditsiiniteaduste doktor Rando Porosk, meditsiinilise metaboloomika professor Ursel Soomets ja meditsiinilise biokeemia professor Mihkel Zilmer annavad nõu, kuidas rasvumist vältida. Juuninumbris keskenduvad nad dieetidele ja kirjutavad, mis kõhnumiseks ei sobi.

Arstiteadlane Mihkel Zilmer ja ajakirjanik Anne Lill keskenduvad juunikuu ajakirjas 60+ Ida-Aasiast pärinevatele üle 4500 aasta tagasi mainitud tegelastele, kes pole lihtsalt fuksiapunase koore ja kontrastse lumivalge viljalihaga kevadised tegijad. Redised ei paku üksnes silmailu, vaid palju enamat.

Sel kevadel on paljud näpud mulda pistnud. Potipõllundus aknalaual, rõdul ja terrassil ning kuuldavasti ka igat sorti kasvumajad on eriti moodi läinud. Kiire kasvuga salatid on head nii potti kui ka kasvumajja panna. Kevade ja suve jooksul saab toidulisandina kohe mitu saaki. Aga ka poest saab mõne salatipoti koju tuua ja selle suuremasse potti või rõdukasti kasvama panna ning jälle jätkub kauemaks.

Poes on peaaegu aasta läbi saada pakendatult või potis lehtsalatit, lollo rosso’t, võisalatit, spinatit ja rukolat ning pakendatult ka frillist, põldsalatit, Rooma salatit, jääsalatit, salatsigurit. Lisaks mitmeid salatisegusid. Mida nendest söögi kõrvale valmistada? 60+ juuninumbris jagab Sirje Rekkor 60+ lugejatega retsepte.

Sageli ei tea inimene, millist ravimit eelistada ja mida valida. Apteeker pakub originaalravimi või geneerilise ravimi – kumba siis eelistada, kirjutab 60+ juuninumbris Südameapteegi proviisor Ave Niidu.

Ajakirjas 60+ on muidugi ka kolumn ja ei puudu ka suur ristsõna.