Psühhiaater: eriolukorra järelmõju on tõenäoliselt psüühikale oluliselt laastavam

Inimene on sotsiaalne olend ja vajab suhtlemist, jagada oma mõtteid ja tundeid. Foto: Shutterstock

Eriolukorrast tulenevad psühholoogilised raskused on tegelikult alles ees, tõdeb SA Põhja-Eesti regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku meeleolu- ja ärevushäirete valdkonna psühhiaater-ülemarst dr Margus Lõokene. «Kaks kuud kodus olla on tüütu ja väsitav, aga mis edasi hakkab juhtuma, on tõenäoliselt oluliselt suurem muutus,» ütleb ta.

Eriolukorra tagajärjena vajutavad pitseri majanduslikud probleemid. Lõokene märgib, et juba praegu on ilmselt pea igaühel lähedaste ringis inimene, kes on kas töö kaotanud või on tema ettevõttel probleemid. «See on aspekt, mille eriolukord on kaasa toonud ja millega tuleb tegelema hakata käesoleval aastal. See ei ole viiruse otsene mõju, vaid kaudne, ja see on tõenäoliselt inimese psüühikale oluliselt laastavam.»

Dr Margus Lõokene. Foto: Eero Vabamägi/Postimees/Scanpix

Keerulises olukorras jäävad rambivalgusse painavad mõtted, kuidas saada leib lauale ja tagasi normaalse elu peale. «Loomulikult pole inimesel sel ajal aega nuputada, miks ta hakkama ei saa,» tõdeb psühhiaater. «Kui inimesel on keeruline olukord ja lähedane näeb, et ta ei tule endiste korralduslike asjadega toime, ei suuda leida lahendusi, siis see on vihje, et võiks abi otsida.»

Käitumismuutus võib viidata raskustele

Raskused võivad tekkida ka paljudel muudel põhjustel ja avalduda raskustes taas uue situatsiooniga kohanemisel, häirides keskendusmisvõimet. Samuti annavad vihje muutunud eelistused ja käitumine. «Kui ikka söögiisu ei ole, magada hästi ei saa, see peaks märk olema, et midagi on korrast ära. Samuti kui inimesel on võimalus aktiivsemaks muutuda ja ta millegipärast ei huvitu sellest, ei tunne naudingut tegevustest. Mistahes oluline käitumismuutus, mis on püsiv, viitab võimalikule raskusele,» kirjeldab psühhiaater.

Kui inimesed naasevad tavarutiini, on puhanud, hoiavad jalad maa peal, peaks järjekordse muutusega kohanemine psühhiaatri arvates kenasti laabuma. Tuleb aga arvesse võtta, et osa inimesi ongi ärevamad kui teised.

«Peab arvestama, et teatud ärevus on normaalne. Liigne uudiste lugemine võib tekitada inimesele ka rohkem ärevust. Ärevushäirete puhul kui tekivad raskused igapäevaste tegevustega ning ärevus võtab võimust käitumise ja tegutsemise üle, on põhjust muretseda. Keskendutakse enam irratsionaalsetele muremõtetele. Näiteks kui tuul puhub ja kimbutab kartus, kas saan viiruse, ning mis siis saab, kui ei suuda enam tööasjadele mõelda. Mingil määral muretsemine on normaalne ning kohane stressolukordades,» ütleb psühhiaater.

Sotsiaalse läheduse vajadus

Dr Lõokene märgib, et pole vaja liigset ärevust tekitavat müra. «Inimesel on vaja saada välja – tal on vaja meelelahutust ja suhelda. Tal on sotsiaalset lähedust vaja. Inimene on sotsiaalne olend ja vajab suhtlemist, ta tahab jagada oma mõtteid ja tundeid.»

Psühhiaatri sõnul mõjutasid eriolukorras vaimset tervist mitu olulist tahku – esmalt elukorralduslikud muutused, aga ka lumepallina veerema läinud termin sotsiaalse distantsi hoidmine. «Kindlasti on paljud seda sõna-sõnalt võtnud. Praegu on just tähtis sotsiaalne lähedus, ehkki on olnud vaja hoida füüsilist distantsi. Kui räägitakse sotsiaalsest distantsist, see mõjub tegelikult halvasti, sest räägime sotsiaalsest isoleerumisest, mis on selgelt psühhopatoloogiline termin, muuhulgas näiteks skisofreenia sümptom. See on haiguse sümptom – see ei ole päris õige ütlemine,» selgitab dr Lõokene.

Samuti võib psühhiaatri arvates inimestele tunduda, et paljude korralduste kohta pole antud piisavaid põhjendusi. «Tänapäeva inimesed ja ühiskond on liberaalsed ning demokraatlikus riigis ootavad põhjendusi. Kui seda ei saa, tekitab see trotsi. See ei mõjuta kõiki – mõnele sobibki nii, et öeldakse, kuidas teha, aga tänapäeval eriti noorem generatsioon sellise suhtumisega ei lepi.»

Noortele on eriolukord ja sellega seotud ranged piirangud mõjunud psühhiaatri hinnangul teistmoodi. Osa tänapäeva teismelisi eelistab väljas käimise asemel mängida arvutimänge ja nüüd justkui anti ametlikult luba sellega tegeleda, loomulikult süvenevad sellega raskused näiteks õppetööle pühendumisel. «Teised noored, kes käisid huviringides ja trennides, nende jaoks lõigati tavapärane suhtlemine ära – nendele oli see kindlasti raske. Selline kontingent tunneb kindlasti, et piirangutega on liiale mindud,» leiab dr Lõokene.

Rootsi riigi vabam eriolukord, mil korralduste asemel anti vaid soovitusi, on talle sümpaatsem. «Inimesed on mõistlikud, saavad aru, tegutsevad, aga elu ei seisa. Majandusest rääkimata, inimeste vaimsele tervisele on too lähenemine palju parem,» sõnab psühhiaater.

Kui karmimate piirangute lõdvenedes selgub, et mõni enne ohtramalt sotsiaalset lähedust ja suhtlust vajanud inimene seda enam ei soovi, on see piisav murekoht abi küsimiseks.

Kust saab abi?

Normaalset elurütmi segavate vaimsete probleemide ilmnemisel on mõistlik otsida abi. Ekslik on arvata, et vaimse tervise probleemide ilmnemisel peaks ummisjalu psühhiaatri poole tormama. Abi otsimist peaks alustama hoopis lähemalt.  

Vaimse tervise abi kättesaadavus kriisiolukorras ei ole vaatamata ringlevatele kõlakatele vähenenud, pigem on see paranenud just kriisiabimeeskondade ja vabatahtlike tegevuste kaudu – olemas on erinevaid nõustamis- ja kriisiabitelefone, veebilehekülgi ning tänapäeva sotsiaalmeedia oma rohkete võimalustega. Sageli piisab lihtsatest soovitustest ja rutiini muutustest, et enese olukorda paremini mõista ning probleemidest jagu saada.

Kui emotsionaalsed probleemid on tugevad ja püsivad ning iseseisvalt enam toime ei tulda, võiks alustada perearstikeskusest. Perearst või -õde teeb esmase hindamise – määratakse abivajaduse ja sekkumise vajadus, näiteks psühhoteraapia, teatud juhtudel ka ravimid. «Kui seisund on raske või pole esmastele ravivõtetele allunud, saab perearst suunata edasi psühhiaatrile.» Samuti saavad perearstid pidada nõu eriarstidega, sh psühhiaatritega, e-konsultatsioonide abil, parimat järgnevat lahendust koos analüüsides.

Dr Lõokene tõdeb, et eriolukorra ajal on patsientide plaanilised pöördumised vähenenud 15 protsenti, aga see ei tähenda, et häireid ei ole. «Selle põhjus on selgelt riiklik korraldus plaanilise ravitöö piiramiseks, nagu kõikidel teistel meditsiini erialadel. Võib-olla on jäänud mulje, et plaanilist tööd ei tehta, aga tegelikult toimub vaimset tervist toetavates tervishoiuasutustes tegevus üldjoontes muutumatuna. Lisaks on eriolukorras kasutusele võetud uus lähenemine kaugvastuvõtu näol, mis on olnud sobilik paljudele kroonilistele patsientidele. Erakorralise psühhiaatrilise abi kättesaadavus oma sisult eriolukorras muutunud ei ole,» kinnitab psühhiaater.