vana foto ⟩ Tervistav rada Haabersti piiril – peegel meie harjumustest ja suhtumisest

Foto 1970. aastatest, mil kergliiklustee kohal asus raudtee ja sealt avanesid vaated autobussipargi romulale ja lagedale väljale kerkivale Väike-Õismäele. Foto: Peeter Langovits

Olen jõudnud ikka, mil kipun tihti elule tagasi vaatama ja mõtestama seda, mida olen aastatega jäädvustanud. Ma pole ka kaamerat veel riiulile jätnud ja pildistan peaaegu iga päev elu meie ümber. Mõtetes sünnivad uued pildiread – võimalikud fotolood olnust ja selle seostest tänasega.

Tallinna Haabersti linnaosaga olen seotud 1975. aastast, mil Mustamäelt Väike-Õismäele kolisin. Seda omanäolist ja hingelähedast asumit olen tänaseni läbi kaamerasilma uurinud ja püüdnud ikka uut avastada. Tunnen end vahel dokumentalistina, vahel kiiksuga piltnikuna, kes otsib ootamatuid seoseid elust enesest.

Kergliiklustee annab asumile ilme

Mitu aastat olen pildistanud populaarset Haabersti piirile jäävat kergliiklusteed. Euroraha toel endisele raudteetammile rajatud keskkonnasäästlik kergliiklustee annab lisaks Õismäe südames olevale tiigile asumile oma näo. Välise ringi moodustavast teest kujunes linnaosade eraldusjoon. See on Haaberstile piir Põhja-Tallinna, Kristiine, Mustamäe ja Nõmmega. Lisaks veel põnev teelõik Järveotsa ja Astangu asumi vahel.

Piirdusin vaid teelt pildistamisega ja kõrvale ei astunud, kuigi ahvatlusi oli korduvalt. Mulle on saanud sellest omamoodi harrastus ja sisukas päevatäide. Hindan võimalust saada eemale korrusmajadest ja nautida looduse võlusid. Astudes omaette sel rajal, seostuvad mälestused ja hetkeseis. Rõõmustan, kui olen päevaga jälle 10 000 sammu täis saanud ning kogunud huvitavaid kaadreid ja elamusi.

Iga jalutuskäik on omamoodi loterii – kunagi ei tea täpselt, mis mind ees ootab ja kas olen õigel ajal õiges kohas. Seda suurem on rõõm, kui õnnestub midagi erilist tabada. Nii lihtne see ongi, tasuta sisukalt ja tervislikult aega veeta.

Otsisin üles kaadrid, mis 1970. aastatel sealsamas üles võtsin. Siis sõitsid Mustamäe taga rongid kütusetsisternide ja kaubavagunitega. Vaatamisväärsuseks oli ühel poolel lagedale väljale kerkiv Väike-Õismäe, teisel aga raudtee äärde jääv autobussipark koos „busside kalmistuga”, kus vanad Ikarused ja Lvovi tehase bussid tükkideks lõigatuna ja mahajäetuna lõpp-peatuse olid leidnud. Raudtee ületas ka Ehitajate teed ja see sai takistuseks, miks loobuti Mustamäe ja Õismäe trolliühendusest. Raudtee viis Koplist Hiiule ja Astangule, kus asusid okastraadiga piiratud Vene sõjaväe territooriumid. Minu jaoks on sümboolne side nüüdsega siin-seal kraavipervedel vedelevad raudteeliiprid.