/nginx/o/2020/03/16/13009646t1h7e80.jpg)
Kuus aastat tagasi infarktiga haiglasse sõidutatud sõnakas neurokirurg Andres Ellamaa (75) suhtub geeniuuringutesse hästi, aga hoiatab geenimustri järgi elamise eest. Tema meelest pole mõtet istuda ja haigusi oodata. „Inimene peab ise aru saama, et noorusest saati on vaja normaalselt süüa ning piisavalt liikuda. Ja elust rõõmu tunda!”
Olen auväärt arstiga sina peal. Esmakordselt kohtusime Rahvarinde aegu, Rahvarinde Algatuskeskuse koosolekutel Mainoris.
Kust sa leiad hommikul särtsu, et uut päeva alustada?
Ei oskagi öelda! Praegu magan kella kümneni, siis joon kohvi ja juba ongi varsti keskpäev, peab hakkama Kuku Raadiot kuulama. Paljud kirurgid on lahkunud hoopis nooremalt. Doktor Arnold Seppo, Uno Sibul ja Ivo Rist, kõik 67aastaselt. Abikaasa Malle heidab mulle ette, et vaatan telekast kriminulle, seal on tapmised. Aga mina olen ju elus!
Arstiteaduskond on teatud mõttes kõrgema astme kutsekool. Seal õpitakse, mida tuleb teha siis ja mida teisel juhul, aga mitte seda, miks tuleb teha.
Sa oled sündinud Siberis, täpsemalt vangilaagris?
Ema töötas mul Tallinna Keskhaiglas halastajaõena. 1941. aasta 14. juunil ta arreteeriti otse töökohal ja viidi Patarei vanglasse. Ta oli vaesest perekonnast, poliitikasse ei sekkunud, kuid oli üsna aktiivne meditsiiniõdede eest seismisel. Täpset põhjust ei saanudki ta teada. Patareis olevat ta olnud kongis, kus Eesti Vabariigi ajal oli istunud tuntud kommunist Olga Lauristin. Kui Lauristini aegu oli kongis vaid 12 inimest, siis emaga koos mahutati sinna 40 vangi. Siis tuli Kirovi vangla ja edasi juba tsaariajast tuntud vanglaasula Suhhobezvodnojes, kus ta sai tegutseda meditsiiniõena. Seal nad mu isaga tutvusid. Lõuna-Ukrainast pärit Nikolai Kulikovski oli Donbassi söebasseini peasanitaararstina töötades 1937. aastal rahvavaenlaseks tunnistatud. Mina sündisin 24. septembril 1944. Ema vabanes kaks aastat hiljem ja tuli koos minuga Eestisse tagasi. Isa jäi vanglasse Stalini surmani. Ma ei ole teda kunagi näinud. Moskva telefoniraamatust leidsin pooljuhuslikult oma noorema onkoloogist poolvenna numbri. Temaga vestlesime korra Skype’i kaudu.
Muide, minuga täpselt samal päeval sündis sama asula naabervanglas selline mees nagu Gennadi Vihman.
Sa oled oma mälestusteraamatus „Arstile jääb vaid valu” kirjutanud, et inimesel, kel pole mingeid andeid, jääb vaid üle arstiks õppida. On see nali või iroonia?
Tegelikult ongi nii. Sa ei vaja mingit annet, vaid head mälu ja piisavalt kannatlikkust. Aga analüütilist mõtlemist? Looda sa! Arstiteaduskond on teatud mõttes kõrgema astme kutsekool. Seal õpitakse, mida tuleb teha siis ja mida teisel juhul, aga mitte seda, miks tuleb teha. Seoste tundmisest jääb puudu. Arstiks võib lugeda vaid seda, kes lisaks küsimustele millal ja kuidas püüab selgust saada – miks? Miks on haigel sellised haigustunnused? Miks ma peaksin tegema nii ja mitte teisiti.
Millal see pool siis juurde tuleb?
Kellel tuleb, kellel ei tule. Osa lõpetanutest on erakordselt targad, nad õpivad järjest juurde. Teine osa püüab õpituga läbi ajada. Esimesi on märksa vähem. Arstiteaduskonda on alati väga suur konkurss. Aga eksamil kontrollitakse ainult õpitud fakte. Tuupuritel on eelis. Alles hiljem tööl olles selgub, kes sobib arstiks, kes mitte. Väga vähesed tunnistavad endale, et oleks pidanud valima teise eriala. Ühest küljest peab õppima noorelt, aga teisalt on valik siis suuresti õnne asi. Lugesin, et väga hea ajakirjanik ja vähiravifondi „Kingitud elu” juht Toivo Tänavsuu läks 38aastaselt arstiks õppima. Ta on elu näinud, teab seoseid, aga biokeemia ja mikrobioloogia omandamine nõuab noort aju. Tubli tervishoiu propageerija võib küll temast tulla.
Ometi kinnitatakse, et meie meditsiin on maailmatasemel?
Meil vedas 1990ndatel, et alustasime peaaegu tühjalt kohalt. Tuli kohe uus tehnika, kompuutrid, nii saime kiiresti järje peale. Meil ei ole midagi häbeneda. Meil on palju häid arste. Inimesed pole ikka rahul. (Naerab.) Sellega tuleb rahul olla, et inimesed pole rahul. Inimese soovid käivad võimalustest alati eespool.
