Armumine küpses eas: „Kõik on palju kergem kui nooruses!“

Küpses suhtes on oluline, et on keegi, keda saad usaldada, kellega saad rääkida. Vähem tähits roll pole ka aga lähedusel ja intiimsusel. Pilt on illustratiivne.

FOTO: /

Täna on valentinipäev. Erinevalt noortest vanem generatsioon sel päeval punaste karvaste südametega ringi väga ei sahmi. Neid ei näe bensiinijaamas kohvitopsi järjekorras suudlemas ega oma tundeid linna peatänavatel plakatisuurustesse õhkamistesse riputamas. Aga see ei tähenda, et veel vanemas easki hullupööra armuda ei võiks.

Ei ole armastus ainult noorte inimeste pärusmaa. Süda võib õiget inimest kohates jõnksatada ka 65-aastasel. „Ma armastan sind!“ võib kallile inimesele kinnitada ka 75-aastane.

Aga avalikult nad sellest muidugi rääkima ei kipu. Kui lehetoimetaja lõpuks kaks sauevallakat rääkima meelitas, oli mõlemal üks tingimus – anonüümselt.

Et seljataga on palju aastaid ja inimesi ning kuna siinne kant on piisavalt väike, siis äratundmine võib anda ainest küla keelepeksuks või teha kellelegi haiget. Ja siis veel ürgeestlaslik hirm, et kui kõva häälega välja ütled, siis kindlasti sõnad ära.

Ei ole sellist tunnet, et peaks näitama end ainult kõige paremast küljest. Ei pea flirtima ega kurameerima, kõik kujuneb lihtsalt ja loomulikult.

Anu* (65-aastane, suhtes 10 kuud): „Kõik on palju kergem kui nooruses!“

Anu on hea välimusega daam. Hoolitsetud, esmalt võibolla karge olemisega, aga jutule saades humoorikas ja nõtke väljendusega ning silmnähtavalt õnnelik.

Anu abiellus 24-aastaselt, see ei olnud tema esimene armumine, aga armastus siiski. Sellest jätkus 20 aastaks, sündis kaks last ja siis läks see suhe katki. Anu jaoks oli see ränk katsumus ja mitte tema soovil. Mõne aasta möödudes abiellus naine uuesti. Seekord pragmaatiliselt lähenedes ja sisuliselt oma vana tuttavaga. Anu tõdeb, et teises abielus ei olnud otseselt midagi pahasti, aga siiski tundis ta ühel hetkel, et üksi on parem edasi minna.

Ta oli siis 56-aastane. Kohanes üksi elamisega, käis palju sõbrannade-tuttavatega ringi, õppis üksi kontserdil ja kinos käima. Lastega oli hea suhe. Austajaidki oli, aga midagi tõsist ei tekkinud. Naine tunnistab, et ega üksiolemine olnud teadlik valik, aga mõte oli, et kui nii on, siis on. Mis teha.

Selleks, mis juhtus, Anu valmis ei olnud. Ei oodanud, et elu sellise pöörde toob.

Kuidas see juhtus?

Helistas mulle ühel päeval mu parim sõbranna ja ütles, et nüüd lähed ühe härrasmehega kohtuma. Ma tegelikult isegi teadsin teda ja ka tema naist, kes selleks hetkeks kahjuks juba elavate seast lahkunud oli. Sellesama sõbranna peretuttavad. Ma olin tolle mehega isegi aastaid tagasi sünnipäevalauas kõrvuti istunud, sõbranna näitas pilti, aga mul endal puudub sellest igasugune mälestus.

Mees helistas mulle ja rääkisime kohe päris pikalt. Tuli välja, et see oli tema initsiatiiv. Oli küsinud mu sõbranna käest, et kas tal ei ole siis sobivat naist kaaslaseks pakkuda. Sõbranna ütles, et ta juba ammu ootas seda küsimust.

Mees helistas mulle ja rääkisime kohe päris pikalt. Tuli välja, et see oli tema initsiatiiv.

Peale telefonikõnet leppisime kokku, et kohtume. Solarise ees. Mina arvasin, et lähme kohvikusse, aga temal oli kõik ettevalmistatud oma kodus. Laud kaetud, veinid... Ei olnud mul kohtuma minnes mingit ärevust ega lootust. Aga ka mitte eelarvamusi. Tundsin, et olen juba nii elukogenud ja lähenesin pigem emotsioonitult. Ma ütleks isegi, et mingi kest oli mu enda ümber.

Teiselgi kohtumisel tajusin seda kesta ja siis… see arusaamatul kombel kuidagi sulas. Ma ei oska seda seletada, järsku tundsin, et tema on just see mees, keda mu ellu hetkel vaja on.

Kas suhe 25-aastaselt ja 65-aastaselt on kuidagi erinev?

Ma olen palju vabam, palju rohkem mina ise. Ei ole sellist tunnet, et peaks näitama end ainult kõige paremast küljest. Ei pea flirtima ega kurameerima, kõik kujuneb lihtsalt ja loomulikult. Ei mingeid võimumänge. Loomulikult on mõlemad väljakujunenud isiksused, on mingid eriarvamused, aga sellises küpses eas lihtsalt aktsepteerid neid, ei püüa midagi muutma hakata. Nooruses oled rohkem perfektsionist. Nüüd ei oma paljud asjad tähtsust, tähtis on see, mis on kõige tähtsam.

Mis see on?

Kuigi me kardame sellest rääkida, siis lähedus ja intiimsus. Ja teadmine, et inimene on sinu jaoks olemas. Oluline on sarnane vaimne areng ja väärtused. Ka välimus. Ikka mängib see rolli ka vanemas eas.

Mida koos tehakse? Mis seob?

Eks käiakse jalutamas samamoodi, nagu nooruseski sai tehtud. Ega see tegelikult väga ei erinegi. Meil ühiseid huvisid tegelikult väga ei olegi, aga meil on palju sarnaseid mälestusi. Mõlemad oleme maal kasvanud ja temaga koos olles on vahel tunne, nagu oleksin tagasi lapsepõlves. Meile meeldib sellest rääkida. See loodusarmastus oli üks põhjus, miks me lähedaseks saimegi.

Sellises vanuses on ju oma lapsed ja võrgustikud, kuidas nemad suhtusid?

Kui see kohanemine tuleb valutult, siis ongi õige asi. Meie lapsed suhtusid väga hästi. Mõlemalt poolt. Tema tütrega on mul väga hea suhe. Ema tal ju ei ole ja olen isegi lohutamas käinud, kui tema oma kallimaga lahku läks.

Elu üksi või suhtes?

Eks üksi olemisel on ka omad võlud. Teed, mis tahad ja millal tahad. Aga teatud hetkedel tajud üksildust. Mõnel laupäevaõhtul näiteks. Siis lööd interneti lahti, ostad kinopileti ja lähed, et seda tühjust kuidagi leevendada. Nüüd seda enam ei ole. Isegi kui me ei kohtu, siis räägime telefonitsi kindlasti.

Koos me ei ela. Abielugi ei ole välistatud, aga see ei ole minu jaoks enam nii tähtis. Mulle niimoodi sobib. Üksildushetki ei ole, ma tean, et ta on minu jaoks olemas.

Kui ma oma sõbrannasid vaatan ja iseenda elu ka, siis kaaslase leidmine on raske.

Ka sellistes asjades, mis on justkui „meeste asjad“, on hea, kui on inimene kõrval. Märkab, kui autorehv on tühi või aitab tapeeti panna. Enne sellistes olukordades oleksin helistanud väimehele. Aga ei taha ju lapsi tülitada, proovid ise hakkama saada.

Kui ma oma sõbrannasid vaatan ja iseenda elu ka, siis kaaslase leidmine on raske. Meil oli selline neljane punt naisi, kõik läksime paarikuuliste vahedega lahku. Üks neist on nüüd küll juba surnud, aga kaks teist on ikka üksi. Nad vahel aasivad mu kallal, aga siis nendivad, et eks see ikka kadedus ole. Mina olen see ainus õnnega koos.

Küpses eas kaaslast leida ei ole kerge, tunnistavad mõlemad, kuid kui see õige leitud, on päevadel hoopis teine jume.

FOTO: Caro / Hechtenberg/Caro / Hechtenberg

Ants* (75-aastane, suhe kestnud 4 aastat): „See on selline rahulik õnnetunne“

Antsul on väärikas hallpea, õllekõhtu ei ole, küll aga palju kultuurseid huvisid ja vana kooli viisakust. On eluaeg olnud juhtivatel kohtadel, nüüd teeb üsna vähenõudlikku tööd pensionile lisaks.

Ants abiellus esimest ja viimast korda 21-aastaselt. Nii noorelt sellepärast, et kangesti tahtis tüdruku omale saada. Et äkki võetakse ära. Tüdruku ümber tiirlesid paljud ja Ants lõi ta üle ühelt hiljem üsna tuntud näitlejalt. Väike peretüligi käis asja juurde. Vene võimu eest peale sõda metsa pagenud isa ei suutnud aru saada, miks poeg poolenisti vene verega naise tahab võtta. Lõpuks ikka leebus, pistis pojale 200 rubla pihku ja ütles, et võta ta siis ära, kui nii kangesti tahad.

Koos elati 31 aastat, sündis kaks last. Tõsi, viimased 20 aastat kulges peamiselt proua progresseeruva haiguse tähe all. Ants ütleb, et elati kenasti, et nüüd meenutades tuleb lausa nostalgia peale. Ants jäi leseks 53-aastaselt.

Esiti ei saanud mees arugi, mis juhtunud on. Võttis viinagi, et murest lahti saada. Sõbrad hakkasid külas käima, kenad prouad kaasas. Vahepeal kolis tütar isa juurde paariks kuuks, sest kartis, et paps ei saa hakkama. Tütar arvas, et isa peaks kellegi ikka leidma omale kõrvale.

Aasta lesepõlve pidanud, sai Ants aru, et üksinda on halb. Vahel tuli isegi nutt peale. Ta hakkas käima internetis tutvumisportaalides ja kirjutas seal kümnete naistega, aga midagi tõsisemat ei klikkinud. Ühega isegi suheldi silmast silma juba skaibis, aga too pani keset vestlust suitsu ette ja Ants enam rohkem ühendust ei võtnud.

Kord aga kirjutas mees Eesti Ekspressis olnud kuulutuse peale. Seal keegi naine otsis omale härrat ja kirjeldas end nii, et ta iludus just ei ole, aga hall hiireke ka mitte. Ants kirjutas talle. Varsti helistati ja ühel suveõhtul kohtuti Trummi poe ees. Koos oldi 16 aastat.

Ants ütleb, et lõhki läks see asi ikka tema süü tõttu. „Ma olin ikka paras siga,“ nendib mees.

70-aastaselt oli Ants seega jälle üksi. Tal on piinlik tunnistadagi, et tehtud sai igasugu tempe. Kõigepealt ta jõi üksinda viis päeva viina. Käis vana kallima juures ukse taga natuke skandaaligi tegemas, kui seal juba uus mees end oli sisse seadnud. Proovis veel naisega rääkida ja palus uut võimalust. Isegi psühholoogi juurde võttis tee ette ja proovis kirjutamisteraapiat – vormistada kõik oma mõtted paberile.

Alles kahe aasta möödudes hakkas asi tema peas lahenema.

Kuidas Sa kohtusid ma tänase armsa inimesega?

Jaanipäev oli. Tulin töölt ja käisin sellesama endise proua juurest läbi. Võtsin seal paar pitsi viina, aga midagi hakkas vastu. Läksin minema. Kodus tuli meelde, et mingi aeg oli vana klassiõde kutsunud mind maale jaanitulele. Helistasin siis ja ütlesin, et nii tuleks, aga purjus olen. Ta saatis mulle takso järele. Ega ma ei mäleta suurt midagi. Igatahes oli seal tema juures ka üks sõbranna. Ja see sõbranna helistas mulle mõne nädala pärast ja kutsus enda juurde. Läksin ja jäingi.

Kui peaksid võrdlema ennast suhtes 25-aastaselt ja nüüd?

Seda ei saagi võrrelda väga. Nooruses ikka kired möllavad, just need füüsilise poole omad. Selge see, et siis olid tunded tulisemad ja kirkamad, armukadedust palju. Täna on soojus, usaldus, austus. Meil on selline ülimalt armas suhe. Oleme mõlemad lesed, vabad inimesed. Ta on väga arukas, meil on omavahel palju rääkida. Oleme head sõbrad, oleme isegi öelnud teineteisele, et armastan. Ma olen loomult selline mölakas, aga ma püüan, et mitte terav olla…

See on õnn. On küll. Selline rahulik õnnetunne.

Mis on küpsemas eas suhtes oluline?

Oluline on, et sul on üks inimene, keda saad usaldada, kellega saad rääkida. Meie jutustame vähemalt tund aega hommikukohvi kõrvale. Käime koeraga pikkadel jalutuskäikudel, otsime luikesid jõe peal. Lihtsad asjad. Kogu aeg ei vadista ka, vaikus ei ole meie jaoks tülikas.

Üks sõber just helistas mõni päev tagasi ja ütles, et ta on jälle turul. Ise on 72-aastane. No ei taha mina.

Ja eks välimuski on tähtis. Minuga on küll nii olnud, et mõne silmapaistvalt ilusa naisega ei ole mingit klappi tekkinud. Ka 70-aastaselt on füüsiline lähedus oluline. Mul on sõber 84-aastane ja juba õnnelikus viiendas suhtes vist. Eks ma ise ka mõtlesin kunagi 30-aastaselt, et mis need 60-aastased üldse on või tahavad. Et aeg surnuaia poole minema hakata. Aga ei saa see elu ja need soovid niimoodi otsa. Ei ole nii, et vanad mehed on kõik habemes, närudes ja haisevad ja midagi enam elult ei taha.

Kuidas lapsed suhtusid?

See oli alguses väga keeruline. Me olime tegelikult isegi aasta otsa lahus. Tema tütrele ma ei meeldinud. Aga umbes aasta pärast ta helistas ja ütles siiralt, et ta tunneb end üksildasena ja et kas ma läheksin tagasi. Läksin.

Tema tütrega leppisime ka ära. Minu lapsed on rõõmustanud.

Mul on isegi sõrmused ostetud, aga siis hakkadki mõtlema, et on ju mingid kohustused oma eelmise elu ees, oma lapsed ja lapselapsed. Nii ta on praegu jäänud.

Mis te koos teete?

Mina käin nädala sees Tallinnas veel tööl, siis ööbin oma linnakorteris. Oleme mõlemad pragmaatilised, ei ole mõtet iga päev 100 kilomeetrit edasi-tagasi sõita. Aga käime tihti linnas kontsertidel ja teatris, siis on hea, kui see linnakodu on ka olemas. Reisime üsna palju: Kanaari saartel, Türgis, isegi Pariisis käisime. Reisida on koos hea. Kuidas sa üksi niimoodi läheksid?

Mis on suhtes olemise juures parem kui üksi olemise juures?

Kindlus on. Kui ma peaksin mõtlema, et pean minema kõrtsu, et leiaks mõne daami… ma ei viitsi enam. Üks sõber just helistas mõni päev tagasi ja ütles, et ta on jälle turul. Ise on 72-aastane. No ei taha mina. Nii tore on, kui saad enne minekut helistada, et kas käin poest läbi. Teeme koos süüa. Lihtsad asjad.

Lugu ilmus Saue valla lehes Saue Valdur

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles