Kaalikas jagab sööjad kahte leeri – selle sõpradeks ja vaenlasteks
9. veebruar 2020, 06:55
Kaalika suhtes jagunevad inimeste arvamused kahte lehte. On neid, kellele kaalikas väga suupärane, teised ei võta seda aga suu sissegi, sest peavad selle maitset liig mõruks. Neid, kes kaalikaga sõbrad, võib õnnitleda tervisele kasuliku valiku puhul. Need aga, kellele kaalikas seni maitsenud pole, saavad selle kasulikkusest rohkem teada saanuna ehk innustust väärt juurikaga rohkem sõbraks saada.
Kaalikas on Vahemere maadest pärinev väga vana kultuurtaim, mida tunti juba Vana-Kreekas ja Roomas. Laiemalt sai söögikaalikas tuntuks 17. sajandil, mil see levis üle Euroopa ning jõudis ka Eestisse.
Siinmail olnud kaalikas kunagi väga kõrges hinnas. Ühes rahvajutus on kirjas, et kaalikas maksnud sama palju hõbedat kui juurikas ise kaalus. Tänapäeval kasvatakse kaalikat põhiliselt Euroopas. Eesti mullas sirgub kaalikat palju ning seda on võimalik poest ja turult aasta läbi leida. Kuigi kaalika menukus on millegipärast kahanenud, kuulub see oma heade omaduste tõttu kindlalt tähtsamate talviste juurviljade hulka.
Kaalikas on üks kuldaväärt juurikas
Ka säilitamisel ei vähene vitamiinisisaldus märkimisväärselt, mistõttu on kaalikas kasulik just kevadtalvel, kui muid vitamiiniallikaid kesisemalt. Rohkem vitamiine sisaldavad kollase sisuga sordid.
Vajaliku C-vitamiini said meie esivanemad talvel ja kevadel just kaalikast: kaalikas seljatab oma C-vitamiini sisaldusega isegi apelsini ja sidruni. Tänu heale säilivusele, mis juurika vitamiinisisaldusel sügisest kuni kevadeni välja eriti langeda ei lase, polnud vaarisadel vitamiinilisa ilmselt mujalt vajagi. Teaduslikku seletust neil kaalika tervislikkusele ju polnud, mistõttu usk juurvilja kasulikkusesse kujunes ilmselt igapäevase kogemuse ja talupojatarkuse kaudu.
Kaalikas on kõige C-vitamiini-rikkam juurvili (40 mg 100 g kohta), kuid see sisaldab ka peaaegu kõiki B-grupi vitamiine ja karotiine, mis viljalihale kena kollase värvi annavad. Ka säilitamisel ei vähene vitamiinisisaldus märkimisväärselt, mistõttu on kaalikas kasulik just kevadtalvel, kui muid vitamiiniallikaid kesisemalt. Rohkem vitamiine sisaldavad kollase sisuga sordid. C-vitamiini poolest on väga rikkad noored kaalikalehed, mille kergelt mõrkjat maitset saab vähendada, kui lehed sõelal keeva veega üle kallata.
Kaalika väärtust tõstavad veelgi selles leiduvad eeterlikud õlid, pektiinained, naturaalsed süsivesikud ja valgud. Kaalikas varustab meid mitme mineraalainega, sisaldades kaltsiumi (35 mg), kaaliumi (310 mg), magneesiumi (14 mg), naatriumi, fosforit ja rauda. Paljudele on ehk tähtis teada, et kaalikas on kalorivaene, 100 grammi kooritud kaalikat annab vaid 31 kcal. Oluline on seegi, et enamik vitamiinidest ja mineraalainetest ning suur osa tervistavast toimest säilib kaalikas ka kuumtöötlemisel.
