Elupõline tööstusjuht Jüri Kraft - alati galantne ja hästi riides

Jüri Kraft.

FOTO: Eero Vabamaegi/Postimees /

Aasta alguses 85aastaseks saanud majandustegelane ja elupõline tööstusjuht Jüri Kraft läheb mingi jama korral üksinda metsa, vaatab puid, põõsaid, taevast. „Hinge tekib rahu. See lubab hiljem jälle edasi minna,” lisab ta.

Sul on olnud pikk ja mitte kõige lihtsam elu. Kuidas sa ellu uut jõudu ja särtsu saad?

Mulle tundub, et palju on inimesele antud sündimisel kaasa ehk nagu moodsamalt öeldakse – geenidega. Näiteks pealehakkamine ja juhiomadused. Need kas on või ei ole.

Kui on mingi jama, lähen üksinda metsa. Vaatan puid, põõsaid, taevast. Aegamisi mured ununevad. Hinge tekib rahu. See lubab hiljem jälle edasi minna. Kindlasti käin paar korda aastas lõunamaal, täpsemalt Hispaanias. Inimesele on päikest, soojust ja valgust vaja.

Mäletad veel, et alates 1982. aastast sulle pühapäeva pärastlõunad enam ei meeldinud?

Lugejale: ETVs läks kaks korda kuus eetrisse Feliks Unduski juhitud saatesari „Argiasjust pühapäeval”, mis kritiseeris halva kvaliteediga rõivaid ja jalatseid.

Mäletan ikka. Tõe huvides olgu öeldud, et selle saate algatasime tegelikult meie ministeeriumis. Soov oli näidata kergetööstuse rasket igapäevatööd. Eelmise saatejuhiga see õnnestuski.

Oled seda isegi kompartei keskkomitee pleenumil välja öelnud, et ministril võiks vähemalt pühapäeval puhata lasta.

Võib-olla tõesti. Siis oli ju nii, et sõjatööstusettevõtteid ehk niinimetatud postkaste kritiseerida ei saanud, põllumajandus oli Eestis püha lehm ja jäigi üle peamiselt kergetööstus. Kuigi me olime kogu liidus parimad.

Nüüd saame ammu juba sõbralikult läbi.

(Naerab.) Ja-jah!

Sa sündisid Peipsi ääres, Kasepää vallas. Kes Su vanemad olid?

Isa osales Vabadussõjas. Mäletan, tal oli üle kogu selja haava­arm. Edendas aktiivselt külaelu. Pere elatus kalapüügist ja nagu Peipsi ääres ikka sibula, kurgi, porgandi ja tomati kasvatamisest. Vahel palgiparvetamine Omedu jõel. Loomad olid ka.

Minulgi tuli väiksena kõiki jõukohaseid töid teha. Olin vist kolmene, vend kaheksane, töötasime põllul. Isa ronis äkki puu otsa, vaatas, et Mustveest tuleb suur suits taeva poole. Põles kas kirik või koolimaja. Isa oli kohaliku tuletõrjekomando pealik. Hüppas vankrisse, jättis pere põllule ja pani hobusega minema. Tuli alles järgmisel päeval koju tagasi. Tema eestvõttel muretseti külla rehepeksumasin. Suri ta juba 1939. aastal. Ema abiellus hiljem uuesti, sain veel kaks venda lisaks.

Kuueaastaselt 1941. aastal nägid pealt lapsele ülimalt koletut vaatepilti.

Enne venelaste lahkumist kogus hävituspataljon kokku 40 nooremapoolset meest, kõik eestlased, ja lasi nad Kasepää vallamaja vastas teisel pool teed kuklalasuga maha. Olid nad üsna maapinna lähedale maetud. Umbes kahe nädala pärast kaevasid sakslased haua lahti. Kuigi oli välja kuulutatud keelutund, nägime vennaga seda pealt. Väga vapustav vaatepilt. Inimesed olid poolelusalt kraavi lükatud.

Kuidas Tartu Ülikooli mineku otsus sündis?

Minu onu, ema vend, oli ülikoolis käinud. Temast sai matemaatikaõpetaja. Oli valida, kas minna sõjaväkke või ülikooli. Vend teenis neli ja pool aastat merejalaväes. Ühel ilusal suvepäeval olime heinamaal ning ma viskasin reha maha ja ütlesin emale, et lähen ülikooli.

Tagasi üles