/nginx/o/2015/02/19/3781919t1hfdb7.jpg)
65-aastaseid ja vanemaid Eesti naisi uurinud doktoritööst selgub, et need, kes aktiivselt liiguvad, suudavad kauem iseseisvad olla ja igapäevatoimetustega hakkama saada. Samuti aitab aktiivne tegevus kontrolli all hoida resistiini, mille suuremat kontsentratsiooni seostatakse südame- ja veresoonkonnahaiguste, aga ka diabeediga.
Anni Rava kaitses oktoobris Tartu Ülikoolis doktoritoritöö, mille eesmärk oli välja selgitada kehakoostise, liikuvuse ja vere biokeemiliste näitajate ning kehalise aktiivsuse seosed vanemaealistel naistel. Uuringus osales 113 Eesti naist, kes jagati rühmadesse kehalise aktiivsuse järgi.
Filosoofiadoktor liikumis- ja sporditeadustes Anni Rava selgitas, et ka varasemad uuringud on näidanud, et kehaliselt mitteaktiivsetel vanemaealistel on aktiivsete eakaaslastega võrreldes kaks korda suurem risk iseseisvus kaotada, sest liigutamine aitab edasi lükata või aeglustada aastate lisandumisega seotud muutusi.
Temagi tööst selgus, et pidevalt treeninud naiste võimekus sooritada teste on vähem aktiivsete eakaaslastega võrreldes tunduvalt parem ja suure tõenäosusega vajad nemad tulevikus igapäevatoimetustes vähem abi.
Selle konkreetse uuringu põhjal me ei saa väita, millisest hetkest saabub piir, et treeningust pole enam kasu.
Anni Rava selgitas, et naiste võimeid mõõdeti mobiilsustestide abil, mille sobivus on kinnitust leidnud juba varem ning mille tulemuste ja tulevikus hakkamasaamise vahel on seosed leitud. Kui lihtsustada, siis testidest selgub, kas harjutuse sooritamiseks kulunud aeg või soorituste arv on keskmine või üldisest populatsioonist halvem – viimasel juhul on oht, et hilisemas elus on sel naisel raskem iseseisvalt toime tulla.
Nii näiteks pidid naised viis korda istest püsti tõusma ja seda ilma käte abita. Rava selgitas, et uuringud on näidanud, et keskmisest halvemat mobiilsust näitab see, kui selleks kulub rohkem kui 12 sekundit.
Samuti tehti kuue minuti kõnnitesti, kus tulemus alla 400 meetri on uuringute järgi keskmisest halvem. Samuti katse, kus naised pidid tõusma, kõndima määratud punktini, pöörama sealt tagasi ja taas istuma – ka seal oli ajapiir 12 sekundit ja test näitas koordinatsioonivõimekust.
Uuringus osalenud naised olid jagatud kehalise aktiivsuse järgi kolme gruppi, mille aluseks on Maailma Terviseorganisatsiooni soovitus liikuda 150 minutit nädalas.
Rava sõnul oli erinevus aktiivsete ja mitteaktiivsete naiste vahel märkimisväärne, kuid ka keskmiselt aktiivsed naised, kel ehk 150 minutit nädalas ei täitunud, kuid kes siiski olid tegusamad, näitasid mitteaktiivsetest tunduvalt paremaid tulemusi.
Rava tõi motiveeriva näite, et isegi 10-minutiline tugeva või mõõduka intensiivsusega liikumise episood nädalas on juba hea algus. «Juba see annab parema tulemuse, kui võrrelda nendega, kellel pole seda üldse,» sõnas ta.
Kõige populaarsem liikumisviis oli naiste seas käimine või kepikõnd. Oli ka võimlejaid, kes käisid päevakeskustes rühmatrennides. «Kel aiamaal võimalik tegutseda või kodus rohkem koristamist, siis toodi ka see välja, sest seegi on trenni eest,» lisas ta.
Kõige paremaid tulemusi näitasid need, kes on aastate jooksul aktiivsed olnud. «Pikaajaline treening annab paremaid tulemusi.»
Kuigi terviseliikumise ja parema enesetunde seosed on üldteada, peegeldub liikumine ka inimese verepildis ja kehalist aktiivsust seostatakse väiksema riskiga haigestuda kroonilistesse haigustesse.
Anni Rava uuris oma töös vere biokeemilisi näitajaid ja selgus, et neil, kel oli päeva lõpuks ette näidata rohkem samme, oli resistiinikontsentratsioon väiksem.
Resistiin on biomarker, mis osaleb ainevahetuses. Varem on seda seostatud mitme haigusega, näiteks diabeediga, kuid peamiselt on seoseid leitud just südame-veresoonkonnahaigustega.
«Resistiini suuremat kontsentratsiooni on seostatud veresoonkonnahaigustega. On kaudne seos, et kui oled kehaliselt aktiivsem, hoiab see resistiinikontsentratsiooni väiksemana,» selgitas Rava.
Küsimusele, kas kõrgemas eas alustades on juba hilja oma tervisepilti muuta, vastas Rava: «Kui minu arvamust küsida, siis pole kunagi liiga hilja. Selle konkreetse uuringu põhjal me ei saa väita, millisest hetkest saabub piir, et treeningust pole enam kasu.»
Ta selgitas, et töö jaoks vaadeldi inimeste igapäevategemisi. Kui igapäevast aktiivsust veidi tõsta, võib see naise elukvaliteeti aastate pärast märgatavalt mõjutada. «Senikaua, kuni tervis lubab, pole kunagi hilja,» julgustas ta.
/nginx/o/2016/04/08/5241923t1h9dd7.jpg)