/nginx/o/2019/12/12/12804734t1h2d3f.jpg)
Kui veel kümme aastat tagasi oli verevarustuse häirest tingitud kriitilise jalaisheemia korral vahel ainus lahendus jala amputeerimine, siis viimased 6–7 aastat on võimalik Ida-Tallinna Keskhaigla veresoontekirurgidel pakkuda jäseme säilitamise eesmärgil tehtavaid soonesiseseid protseduure. Sellest suvest toetab seda tegevust ka Eesti Haigekassa.
Alates juulikuust tehakse Eestis jalaarteri sulgusega patsientidele soonesiseseid protseduure haigekassa toetusel. See sai võimalikuks tänu Eesti veresoontekirurgide ühisele pingutusele. „On ju suur vahe, kas inimene saab minna ise tualetti või peab keegi jääma koduseks selleks, et inimest voodis pöörata,” kirjeldab Ida-Tallinna Keskhaigla veresoontekirurg Veronika Palmiste.
Veel kümme aastat tagasi ei olnud neid meetodeid võimalik kasutada. Kui inimesel oli gangreen, tõi see kaasa jala amputatsiooni reiest või säärest. „Nüüd oleme lisaks šunteerivale operatsioonile võimelised pakkuma peenemaid veresooni taastavaid protseduure. Ikka selle nimel, et inimene saaks oma jalgadel kõndida,” lausub kirurg.
On ju suur vahe, kas inimene saab minna ise tualetti või peab keegi jääma koduseks selleks, et inimest voodis pöörata.
Šunteerimine ja sondeerimine
Ida-Tallinna Keskhaigla veresoontekirurgia on üks neljast veresoonte opereerimisega tegelevast üksusest Eestis: Tallinnas tegutseb kolm veresoonte kirurgilist keskust, Tartus Ülikooli Kliinikumis on samuti selline keskus.
Tavapärane veresoontekirurgia tähendab, et vere möödajuhtimiseks tehakse šunt või šunteeriv operatsioon ehk veresoonte transplantaatide abil moodustatud verevoolu kõrvaltee kas proteesmaterjalist või patsiendi enda materjali kasutades. Et selline „toru” tööle jääks, on vaja, et oleks väga hea vere pealevool ja äravool.
Ida-Tallinna Keskhaigla veresoontekirurgid parandavad jäseme verevarustusehäireid ja verevarustust sellisel moel, mis ei ole nii tavapärane. Sealsed kirurgid hakkasid kasutama soonesiseseid meetodeid, mis võimaldavad minna tavapärasest soonekirurgiast kaugemale – ning laiendada veresoont koguni jalalabale, kui see on vajalik ja mõistlik. Veresoontekirurgi Veronika Palmiste hinnangul on see kiiresti arenev valdkond, sest veresoonte kirurgias kasutatavad materjalid muutuvad diameetrilt järjest peenemaks.
Sondeerimine on soonesisene keeruline ja riskidega seotud protseduur. Tuleb teada, et arteri sondeerimisel tuleb kirurgidel toime tulla kahe probleemiga. Esiteks tuleb kahjustunud arteris võidelda lupjumisprotsessi vastu ja teiseks vere hüübimise vastu. Lisaks võivad veresooned operatsiooni käigus ka katki minna ja kui on tegu peene soonega, pole seda millegagi asendada. Sellepärast ongi arstidel vaja teada, kuidas kasutada sondeerimiseks vajalikke materjale.
Millistest materjalidest on jutt, kas me räägime kunstveresoontest? Kunstveresoonte all mõtlevad arstid proteesi, selgitab dr Veronika Palmiste. „Me räägime traatidest, balloonidest, stentidest. Need on materjalid, millega me saame sulgunud arteri uuesti avada ja avada niimoodi, et see jääks lahti. Piltlikult võiks tuua näite, et me puhume toru läbi ning see jääbki lahti ja veri saab uuesti voolata,” räägib kirurg.
Haavandeid saab ennetada
Probleem on selles, et mida vanemaks või haigemaks me jääme, seda ulatuslikum on veresoontes toimuv lupjumisprotsess. Lupjumine kahjustab enamasti kõiki arteri segmente, mis tähendab vereringe puhul mitte enam nii head vere pealevoolu ja äravoolu.
Millised on veresoonte lubjastumise faasid ja millises faasis tulevad appi kirurgid?
Veresoonte lubjastumise esimene tunnus on dr Veronika Palmiste hinnangul käimistakistus. Inimene ei saa kõndida nii palju, kui soovib. Kirurg tõdeb, et palju kergem on arterite lupjumist kontrolli alla saada kõndimistakistuse faasis, mitte kriitilise jalaisheemia faasis. See on piltlikult öeldes olukord, kui maja põleb ja midagi on vaja ruttu ette võtta. Käimistakistuse korral oleks vaja riskitegureid kontrollida ja teha kõik selleks, et käimismaa pikeneks, ei tekiks gangreeni ja haavandeid, mille korral ei ole enam teada, kas inimest saab aidata. Gangreen ja haavand on tüsistunud haigus.
Vahel on käimistakistuse faasis patsiendid väga pettunud, kui öeldakse, et käimistakistusega on tal võimalik käia 500 meetrit ja paremaks ei lähegi. Samas on see 500 meetrit ülihea tulemus, kui kõrvutada teda gangreeniga patsiendiga, kel on raskusi WCsse minekul. „Selleks, et me ei peaks kunagi veresoontekirurgi juurde minema, paksime riskitegureid teadma ja hoiduma tegevustest, mis veresooni kahjustavad – näiteks suitsetamisest,” lisab dr Palmiste.
Kui patsient pole rahul käimistakistusega, on üks lahendus see, et ta puhkab vahepeal. Kui patsient soovib agressiivsemat ravi, siis on viiel protsendil opereeritutest risk pärast sondeerimist aasta jooksul ikkagi jalg kaotada. Siis võib perel tekkida küsimus, et kuigi inimene käis, siis miks läks nii, et jalg võeti ikkagi maha.
Dr Veronika Palmiste sõnade kohaselt on Ida-Tallinna Keskhaigla kirurgid keskendunud kriitilise jalaisheemiaga patsientide aitamisele, mis tähendab, et inimesel on juba gangreen, haavand. Ta ei saa öösel magada ja peab jala põrandale panema, et kaebused taanduksid. Kriitlise jalaisheemia korral on juba koekahjustus tekkinud. Inimesel pole eriti palju võimalusi järele jäänud.
Inimesed magavad kuid tugitoolis, sest ei saa valu pärast jalga horisontaalselt hoida – neil on vaja hoida jalgu põrandal. Kui on väikenegi šanss, et olukorda võib kergendada, siis tasub seda kaaluda.
„Inimesed magavad kuid tugitoolis, sest ei saa valu pärast jalga horisontaalselt hoida – neil on vaja hoida jalgu põrandal. Kui on väikenegi šanss, et olukorda võib kergendada, siis tasub seda kaaluda,” kirjeldab dr Veronika Palmiste. Kui gangreen on kõõlusteni, siis tõenäosus saada sellest funktsionaalset jalga on väiksem. Kui patsient märkab, et on tekkinud haavand ja varvas on mustaks läinud, on vaja kiiresti arsti juurde minna, mitte jääda koju ootama, et äkki paraneb ära.
/nginx/o/2014/03/17/2899954t1h185e.jpg)