Koer oskab siiralt armastada

Koer pole enam ammu üksnes koduvalvur ja jahikaaslane, vaid eelkõige seltsiline ja positiivsete emotsioonide pakkuja.

FOTO: Shutterstock

Inimene armastab ja vihkab sageli üht ja sama isikut, ühe ja sama päeva jooksul, võib-olla isegi üheaegselt. Koera puhul on see mõeldamatu. Kui koer sind juba kord armastab, armastab ta sind alati, ükskõik, mis sa teed, mis juhtub, kui palju aega möödub.

Koer on kassi ja kitse järel üks vanemaid kodustatud loomi. Koera esivanemateks peetakse hunti ja šaakalit. Eesti looduses on koera lähisugulased peale hundi veel rebane ja kährikkoer.

Koera looduslik eripära ja paindlikkus on lubanud aretada peaaegu 400 koeratõugu, suurim on bernhardiin ja väikseim sülekoerana tuntud Hiina lossikoer. Eesti tõukoerte esikümnesse kuuluvad Saksa lambakoer, Labradori retriiver (sage pimedate juhtkoer), pikakarvaline bernhardiin, Lääne-Siberi laika, Tiibeti mastif, tšau-tšau, kuldne retriiver (sage laste teraapiakoer), pikakarvaline taks, mops ja Alaska malamuut.

Inglise looduseuurija Charles Robert Darwin, kes pani aluse evolutsiooniteooriale ja esitas loodusliku valiku mõiste, väitis, et armastus inimese vastu on saanud koerale loomuomaseks, samuti seda, et loomade tunnetel on evolutsiooniprotsessis tähtis ülesanne – tunded võivad olla isegi kogu arengu alus.

Darwin kinnitas, et armastus inimese vastu on kutsunud esile muutused kodukoerte instinktides. Loomapsühholoogide arvates võib koerte peen suhtlemissüsteem peegeldada evolutsioonilist eelkohastumust inimkeskkonnaga, mis on võimaldanud neil välja arendada inimestega info vahetamise keerukad vormid.

Koer pole pelgalt koduvalvur

Praegu pole koer enam ammu üksnes koduvalvur ja jahikaaslane, vaid eelkõige seltsiline ja positiivsete emotsioonide pakkuja.

Koer on sotsiaalselt intelligentne loom ja kutsikast alates inimesega koos kasvanuna õpib ta inimese liigutusi ja häält tõlgendama. Ka inimene võib õppida koerte suhtlemist mõistma. Nii nagu lapsi, vanureid ja täiskasvanuid, on ka koeri erineva kasvatuse, koolituse, iseloomu, geneetika, närvisüsteemi ja tervisliku seisundiga.

Koerad suhtlevad omavahel peamiselt kehaasendite, liigutuste, ilmete ja häälega. Haukumine on üks koera eripära, seda häälitsust teeb hunt väga harva, hundihäälitsuses on peamine ulgumine. Koerteuurijad on täheldanud, et haukumisel puudub koerte omavahelistes suhetes igasugune mõte ja sõnum. Inimkeeli tähendaks haukumine umbes seda: tule siia, mine ära, tule siia... Seega haukumisega ei anna koer teisele koerale edasi mingit sõnumit.

On selgunud, et koer haugub ilma erilise põhjuseta: hirmust, igavusest, pahameelest või lihtsalt niisama. Küll on inimene püüdnud rohkem haukuvate koerte seast aretada koeratõud, kes sobivad valvekoerteks, aga seegi valik ei ole kõige paremini õnnestunud.

Koerad suhtlevad omavahel lõhnade abil. Koertele on omane oma territooriumi kaitsmine ning märgistamine uriini ja väljaheidetega. Inimese vähem võimekas ninas on umbes viis spetsialiseeritud lõhnaretseptorit iga keskmise koera ninas oleva 220 retseptori kohta. Haista – tähendab tunda emotsiooni. Seega on koera jaoks inimese hirmul oma lõhn ja armul oma, ka kodutee ja peremehe leiab koer eelkõige lõhna järgi üles. Koera haistmismeel töötab ka magades, äratades koera iga uuema lõhna peale üles. Lõhnu mäletab koer kogu elu, see võimaldab inimesi iseloomuliku lõhna järgi ära tunda ka aastate möödudes.

Koerasuudlus pärineb hundilt

Kindlasti on kõik märganud, kui meelsasti koerad limpsivad keelega inimese nägu. Koerateadlased väidavad, et selle omaduse on koer pärinud oma esivanemalt hundilt. Hundikutsikas müksab ninaga vanemate koonu. See on märguanne, mille peale vanemad oksendavad välja poolseeditud toidu.

Koerad hauguvad mitmel põhjusel, üks nendest on igavus ja tegevusetus, vähene liikumine, sotsialiseerimatus, sealt edasi kartus millegi või kellegi ees. Valu korral võib ka kõige rahulikum ja koolitatum koer suurusest olenemata käituda väga ettearvamatult. Lisaks on haukumine koerte suhtlemine ja nii nagu inimesi, on ka koeri vähem ja rohkem jutukaid.

Koerad peavad hambaid teritama ja selleks vajavad nad närimist. Nagu kasski hakkab koer närima kõigepealt mööblit (laua- või toolijalgu) ja kutsikas võib nii kogu mööbli hävitada, aga väga meeldivad talle ka jalanõud. Talle peab ostma närimiskondi. Erinevalt kassist ei tee koer vahet, kas ta närib oma konti või midagi muud. Selleks peab peremees teda alguses õpetama ja vaeva nägema, et ta ainult oma konti näriks.

Koer on sotsiaalne loom

Koer on loomteraapias kõige kasutatum loom nii laste, täiskasvanute kui ka vanurite seas. Koer on kergesti treenitav ja sotsiaalne. Teraapias kasutatakse ainult spetsiaalselt selleks tegevuseks testitud ja treenitud koeri.

Abikoerte mõiste on Eesti inimesele küllap tuttav – näiteks vaegnägija juhtkoera on paljud avalikus kohas tööd tegemas näinud. Abikoer on treenitud selleks, et erivajadusega inimene paremini toime tuleks, koer aitab konkreetsel füüsilise või vaimse puudega inimesel eluga paremini hakkama saada. Ta saadab abivajajat kõikjal kus võimalik. Abikoeri kasutatakse pimeda juhtkoertena, kuulmiskoertena kurtidel, ratastoolikoertena liikumispuudega inimestel. Ka autistidele personaalselt treenitud koerad on abikoerad.

Teraapiakoer on „sotsiaalse tugiteenuse pakkuja” – eritreeningu läbinud koer, kes oskab ja tahab luua inimesega kontakti, leevendades tema psüühilist pinget ja aidates leida paremat sidet maailmaga. Tavaliselt elavad teraapiakoerad oma omanike ehk händlerite juures, kuid vahel võivad nad olla ka konkreetses asutuses, mille jaoks nad on treenitud (nt haigla või hooldekodu), neid kasutatakse konkreetseteks teraapiaseanssideks või tehakse koeraga külastusvisiite.

Tagasi üles