Elle Eha Are: Elada tuleb hetkes!
Minu sügisene teekond Koidu-Tooma tallu on tuuline, aga värviline. Vahtrad on võõbanud end punaseks ja sügispäike paneb lehed eredalt särama. Kas see on üks neist hetkedest, mille kohta nooruses mängufilmis „Mäeküla piimamees” Mari rollis säranud Elle Eha Are tavatseb oma päevaraamatusse kirjutada − pärli päev?
Näitleja, teatripedagoog ja luuletaja Elle Eha Are (77) veedab oma päevi Vändra lähedal maakodus. Mõistagi on tema kõrval abikaasa Mati, kellega nad on koos juba 54 aastat.
Koidu-Tooma talu on põnevalt ootel. See paik mäletab nii Elle sündimist kui ka tema kojujõudmist 60 aastat hiljem. Just seal toimus 1965. aastal Elle ja Mati pulmapidu. 1994. aastal pidas samas paigas pulmad nende poeg Ado.
Elle isa Herbert Eha pärandaski Koidu-Tooma talu just tütrepojale Adole.
Elasime peost suhu, kuid ema pühendus täielikult minule ja kodule. Tal polnud sel ajal kedagi teist. Sain endale kogu ema armastuse ja helluse, aga ka kogu tema ranguse.
„Tulen siin maal toime üksnes koos Matiga. Me mõlemad toetume juba poeg Adole ja tema perele. Armsatest peab hoolima, sest siis püsib järjepidevus ja õnn,” rõhutab perenaine. Elle loodab, et see paik annab edaspidigi hingesooja kõigile Koidu-Eieri suguseltsist võrsunud lastele lähedal ja kaugel. „See oli ka isa soov,” ütleb ta.
Elle Eha Are, kas olete pärast pikki keerulisi radu jõudnud ringiga tagasi lapsepõlvekoju?
Jah, Koidu-Tooma on minu sünnitalu. See on asutatud 19. sajandi keskel − samal ajajärgul, kui Jakobson tuli Vändra kanti elama ja toimus ka esimene laulupidu. Praegune maja on ehitatud hiljem. Siit taluõuelt on välja kasvanud kogu Koidu-Eieri suguselts.
Mina tulin siia tagasi 2001. aastal, kui jäin 60aastaselt pensionile. Isa oli surnud ja ema ei saanud enam üksi hakkama. Kaks aastat sõitsin veel Viljandi vahet, sest õpetasin Eesti esimestele puuetega inimeste kultuurijuhtidele draamateraapiat. Siis lõpetasin ka selle töö ja lubasin emale: „Nüüd ma ei lähe enam siit ära!”
Kolm viimast aastat olin täielikult ema päralt. Abikaasa Mati jõudis maale vaid nädalavahetustel − ta töötas veel Viljandi KEKis, mis komandeeris oma ehitajaid üle Eesti. Rohkem abi saime temalt siis, kui ta tuli tööle Vändra Vendresse. Mati ja minu ema olid suured sõbrad.
Ema suri 2005. aastal, olles 96aastane.
On teie süda rahul, et saite need viimased aastad koos emaga veeta?
See oli ääretult tähtis! Olin taas tagasi päris alguses.
Noorena elasin siin kodus väga vähe − vaid lapsepõlve esimesed seitse aastat.
Kui olin kolmeaastane, viidi mu isa ära Siberisse. Ta saadeti sinna täiesti süütult − selle eest, et oli mobiliseeritud Saksa sõjaväkke. Olime kogu perega määratud kaasa minema, aga mina ja ema õnneks pääsesime. Hirm äraviimise ees jäi siiski kestma.
Pärast isa äraviimist tehti talu tühjaks, kogu vara viidi ära. Elasime neli aastat emaga suure maja kõige väiksemas toas. Meile jäid ainult ema kootud vaip, kapp, peegel, väike laud ja neli tooli. Magasime ühes voodis, millel päitsit ehtis lillelõige. Olin ema kaitsva selja taga nagu linnupoeg soojas pesas. Nurgas hõõgus väike raudahi.
Ülejäänud toad majas pidi antama neile, kes tulevad kolhoosi tööle. Esimesed kõrvaltoa elanikud olid põgenikud Võrumaalt − väga ausad ja jumalakartlikud inimesed, kes tulid pakku küüditamise eest. Õnneks rohkem elanikke siia ei pandudki.
Muidugi oli meil kurb isa pärast, kes oli kaugel vangis. Aga samas olid need ema kõrval veedetud aastad ka imeilusad! Elasime peost suhu, kuid ema pühendus täielikult minule ja kodule. Tal polnud sel ajal kedagi teist. Sain endale kogu ema armastuse ja helluse, aga ka kogu tema ranguse.
Hiljem vahel meenutasin: „Ema, ma sain nii palju vitsa! Hiljem õdedele sa seda kunagi ei andnud.” Ema vastas: „Aga ma kartsin, et kui ma kasvatan sinust pujääni, mis ma siis hiljem elus teen. On sul kahju selle vitsa pärast?”
Ütlesin, et ei ole. Laps peab tunnetama piire, mida ta tohib ja mida mitte.
Kui nüüd koju tagasi tulin, oli mul sisemine vajadus elada sellessamas väikeses toas, oma lapseea maailmas. Restaureerisime ka need mööbliesemed, mis olid siia alles jäänud.
Kui olin seitsmeaastane, siis tuli isa ühel kadripäeva öösel Siberist tagasi.
Mis isa tagasituleku järel muutus?
Kõik muutus. Isa tõi meile rõõmu ja valgust, seda ka otseses mõttes. Esimese asjana tõi ta oma osavate kätega majja elektrivalguse. Sellega lõppesid ka minu hirmud.
Olin sel ajal nii suur, et läksin sügisel kooli. Aga Pärnjõe kool oli kaugel − umbes kuus kilomeetrit Pärnu poole. Tol ajal oli veel ümberringi mets, maastik polnud nii avali kui praegu. Talviti olid teed kinni tuisanud. Bussid ei käinud, liikusin jala ja jalgrattaga läbi vihma, tuisu ja pakase. Olin esimesest klassist alates internaadis.
Isal olid käed lahti kõigeks.Ta oli Venemaal õppinud ehitamist ja tööd masinatega. Koju jõudes asus ta Vändra masintraktorijaamas tööle traktoriga, samal ajal õpetas noori tuttavaid külamehi uut tehnikat valdama.
Varsti jäi ema lapseootele ja kui olin üheksane, sündisid mulle kaksikud õed. Õnneks ehitasid meie üürilised Pärnusse maja ja kolisid välja, jäädes elu lõpuni meie sõpradeks. Isa ehitas meie maja teise poolde avara lastetoa kolme kasvava tütre jaoks.
Kui koolist kodus olin, pidin alati ema aitama. Ta oli kaksikutega väga hõivatud.
Õppisin tegema varakult kõiki töid, mis oli maal loomade ja lastega vaja teha. Aga sageli viis isa mind mootorrattal juba pühapäeva õhtul internaati tagasi, sest koolis toimus hoolas ringide töö ja pidin proovides osalema. Olin selline laps, kelle puudumisel võis koolipidu ära jääda, sest osalesin kõikides peonumbrites. Laulsin, tantsisin, deklameerisin ja mängisin koolinäidendis. Kodule jäi järjest vähem aega.
Pärast seitsmendat klassi läksin edasi Vändra keskkooli, kus elasin jälle internaadis. Käisin vehklemis- ja näiteringis, laulsin koolikooris ja ansamblites, tantsisin rahvatantsu. Koju jõudsin ainult suvel, kuid ka siis oli palju üritusi ja laagreid.
Vändra Keskkool oli väga tugev − see andis mulle usu endasse ja unistused tulevikku. Tahtsin õppida Tartu ülikoolis ja saada kirjandusõpetajaks, töötada tingimata mõnes väikeses maakoolis. Aga saatus viis mind Viljandisse teatrisse.
Lugesin raamatust „Tähed panevad ilmaruumi särama”, et läksite juhuslikult teatrikatsetele ja saitegi sisse. Oli see nii?
See oli pärast 1960. aasta üldlaulupidu. Jõudsime kooli rahvatantsurühmaga õhtul tagasi Vändrasse ja jäime ööseks internaati, sest vihma sadas.
Vooditest olid alles ainult sõrestikud, mida katsid ajalehed. Lõin siis ühe lehe lahti ja lugesin, et Viljandi teater korraldab 3. ja 6. juulil näitlejate konkursi. Parasjagu oli 5. juuli. Ma ei mäleta, millest tüdrukutega jutustasime, kui äkki ütlesin: „Veame kihla, et saan homme näitlejaks!”
Kaaslased ei saanud alguses aru, millest räägin. Lugesin neile kuulutuse ette ja ütlesin, et sõidan hommikul Viljandisse, kuid mul pole raha. Klappisime siis summa kokku ja vedasime šokolaaditahvli peale kihla, et saan sisse.
Nendesamade rahvariietega sõitsin hommikul katsetele ja mind võetigi Ugala näitlejaks.
Kõlab nii, nagu oleks see olnud saatusest määratud.
