Hernes on tänuväärne köögivili

Toitumisasjatundjate soovitusel peaks inimene sööma aastas keskmiselt 13 kg kaunviljatooteid, millest 3 kg peaks olema hernes. Foto: Marianne Loorents / Virumaa Teataja

Toitumisteadlased soovitavad meil vähem liha ja rohkem köögivilja süüa ning taimse toidu austajate hulk aina kasvab. See on valgurikkad herned ja oad moetoiduks tõstnud. Varem vaadati neile kui odavatele toiduainetele, mida vaesem rahvas liha nappides sõi, praegu pole suhtumine neisse väikestesse vägilastesse enam sugugi nii üleolev.

Tõepoolest, kaunviljad – herned, kikerherned, aedoad, põldoad, mungoad, läätsed – on hea taimse valgu allikas. Toitumisasjatundjate soovitusel peaks inimene sööma aastas keskmiselt 13 kg kaunviljatooteid, millest 3 kg peaks olema hernes. Soovituste järgi tuleks herneid süüa 2 korda nädalas. Hernes on tõesti üks tänuväärne köögivili, mida on suvel hea värskelt suhu pista või salatitesse, suupistetesse, suppidesse, pajaroogadesse ja muudesse toitudesse panna. Talveks paneme herne kuivama, sügavkülmikusse või purki ja saame nii kuni järgmise suve saagini väga erinevates toitudes kasutada.

Hernes on üks vanimaid „kodustatud” köögivilju

Herneid söödi kuni 16. sajandini vaid kuivatatud seemnete kujul, kuni Itaalia aednikud aretasid sorte, mis olid mõeldud toorelt söömiseks

Hernes kuulub kõige vanemate kultuurtaimede hulka, mida tunti juba muistsel ajal. Esimesi teateid herneste kasutamisest toiduks on juba nooremast kiviajast Lähis-Idast, Vana-Kreeka ja Vana-Rooma, nüüdse Süüria, ka Jordaania ja Türgi aladelt. Juba väga-väga ammu, 5. aastatuhandel eKr levis hernes Vahemere-äärsesse Niiluse deltasse ja sealt mööda Niiluse jõge aina ülespoole, praegustele Egiptuse aladele. Ka ida poolt, praeguselt Gruusia alalt on ajaloolased leidnud märke herneste toiduks tarvitamisest juba 5. aastatuhandest eKr. Afganistani jõudis hernes umbes 2000 eKr ja levis Pakistani kaudu kogu Indias 1. aastatuhandeks eKr.

Herneid söödi kuni 16. sajandini vaid kuivatatud seemnete kujul, kuni Itaalia aednikud aretasid sorte, mis olid mõeldud toorelt söömiseks. Herned olid Prantsusmaa kuningas Louis XVI lemmikud ja tema käskis neid kasvatada Versailles’ aedades, nii jõudis hernes 18. sajandi keskpaiku Prantsusmaale.

Ajaloost on teada teisigi tuntud inimesi, kelle lemmikuks hernes. Näiteks oli see president Thomas Jeffersoni lemmikköögivili. Igal aastal korraldas president võistluse: kes saab kõige varajasema hernesaagi. Võitja kutsus kõik teised osavõtjad kohale teadaandega, et herned on nüüd söömiseks valmis. Hernes on ka teaduses ilma teinud – just tänu hernestele avastas geneetika isaks nimetatud Gregor Johann Mendel 19. sajandil geneetika seaduspärasused. Kes meist ei mäletaks bioloogiatundidest „roheliste ja kollaste herneste seadust”.

Eestis on herneid söödud sajandeid

Eestis on herneid kasvatatud aastasadu, kuid rohkem hakati neid sööma talude kujunemise aegu. Meie esivanemad valmistasid hernestest mitut toitu, enim ehk herneleent, -tampi, -putru ja -käkke. Hernes oli üks Mulgi kamajahu koostisosa. Herned on siinmail kuulunud tavanditoitude hulka, näiteks oli levinud komme süüa soolaga keedetud herneid surnuvalves. Samuti pakuti hernestest tehtud roogi peielaual. Mõistagi polnud herneste söömine seotud ainult kurbade tavadega. Näiteks Saare- ja Hiiumaal kuulusid hernetoidud hoopis peolauale, samuti söödi neid mitmel pool vastlate puhul.