Pihlapuu ja närimiskumm

Tavaliselt oleme harjunud pihlavilju ikka marjadeks nimetama, kuigi botaaniliselt täpne väljend on hoopis õunvili.

FOTO: Arvo Meeks

Sellesügisene pihlakasaak on rikkalik. Erkpunased pihlakobarad püüavad pilku ja lisavad loodusele erksaid värve ka pärast kuldse sügise lõppu.

Tavaliselt oleme harjunud pihlavilju ikka marjadeks nimetama, kuigi botaaniliselt täpne väljend on hoopis õunvili. Muidugi on alla sentimeetrise läbimõõduga vilja raske õunviljaks pidada ja kuna inimloomus on teadagi praktiline, siis huvitab küllap paljusid, mida pihlakatest peale silmailu ja linnusöögi veel saab.

Eestis kasvab kolm kodumaist pihlakaliiki: harilik pihlakas, pooppuu ja tuhkpihlakas. Maailmas kasvab kokku üle saja pihlakaliigi.

Ka ammune rahvameditsiin hindas pihlakat. Keskajal aga hakati pihlakat vaat et pelgama, sest puule omistati üleloomulikke võimeid.

Pihlamarjadest peeti lugu juba antiikajal

Tänapäeva mõistes olid pihlakasöömise eesmärgid neil iidsetel aegadel üsna omapärased. Nimelt arvati, et pihelgas teeb mehed tugevaks, naised vastupidavaks ja soodustab laste kasvu. Ka ammune rahvameditsiin hindas pihlakat. Keskajal aga hakati pihlakat vaat et pelgama, sest puule omistati üleloomulikke võimeid. Usuti, et pihl pakub kaitset nõiduse, luupainajate ja äikese eest. Pihlakat on läbi aegade ümbritsenud teatud saladusloor (pihlakast nõiavits jne.) Sarnased uskumused elavad rahva hulgas tänaseni. Kas pihlakas koduaias just pereliikmete tervist ja maja tuleõnnetuse eest hoiab, aga lisakindlustunne tuleb igal juhul kasuks.

Pihlakamarjade toiduks kasutamine elavnes uuesti umbes sada aastat tagasi, kui aretati välja pihlaka mahedamaitselised sordid.

Mida huvitavat pihlad sisaldavad?

Põhjus peitub huvitavas ja mitmekesises biokeemilises koostises. Pihlakas (ladina keeles Sorbus) on tinglikult ristiisa kahele biokeemilisele ühendile – sorbitoolile ja sorbiinhappele. Sorbitool on suhkuralkohol, mis imendub meie seedekulglast suhteliselt aeglaselt, ei mõjuta veresuhkrut ja on seega vastuvõetav ka suhkruhaigele.

Tänapäeval on sorbitool (E420) laialt kasutatav suhkruasemik, näiteks sahharoosivabades närimiskummides ja kompvekkides. Võrreldes sahharoosiga on sorbitooli magusus poole väiksem. Järelikult et kindlustada toote samaväärset magusust, tuleb sorbitooli võrreldes sahharoosiga lisada kahekordne kogus. See aga tähendab topelt kaloreid tarbija organismile. Sorbitooli tarbimise häirivam kõrvalmõju on eel­soodumus kõhulahtisuseks.

Niinimetatud E-ainena on sorbitoolil palju ülesandeid. Sorbitooli kasutatakse tehismagusaine, niiskusesäilitaja, emulgaatori ja metalliioonide siduja rollis. Lisagem sedagi, et sorbitool pole kehavõõras ja mehe sugurakkudes muutub veresuhkur just sorbitooli kaudu spermide „põhikütuseks” fruktoosiks.

Tagasi üles