Liinibussiga teispoolsusesse – Ghana fantastilised kirstud

Museum für Sepulkralkultur, Kassel. Enamik kirste pärineb kirstukunstnik Paa Joe töökojast. Piibel. Foto: Dirk Pörschman

Saksamaa linnas Kasselis asuv Museum für Sepulkralkultur tutvustab erinevaid matmistavasid, näitusel olid vaatamiseks nii elegantsed musta värvi tõllad kui ka moodsa maailma disainurnid.

16. sajandil hakati kalmistuid linnakeskustest väljapoole rajama ja 18. sajandil asendusid hauatähistest ristid suurejooneliste ja moodsate mälestuskividega ehk püramiidide ja obeliskide, sarkofaagide ja urnidega.

„See on meie elu üks oluline teema,” ütleb muuseumi direktor Dirk Pöschmann. „Me ei mõtle heameelega sellele, et elu on lõplik. Aga tähtis on ennast ette valmistada. Siis kaotame ka hirmu paratamatu lõplikkuse ees. Siin on väljas lõplikkusekultuur, sest elu saab nautida õieti siis, kui teadvustame, et see on ainult üks ajalõik, mis ei ulatu lõpmatusse.”

 

Fantaasial ei ole siin piire. Ghanas on võimalikud kõiksugused kirstuvormid, mida iganes keegi suudab välja mõelda: veokist lennukini, tšillikaunast kanakuju ja spordijalatsini välja.

Eriline hingedekultuur

Kasseli muuseumis korraldatakse sageli erinäitusi, mis võimaldavad sisevaadet tavatutesse sepulkraalkultuuri teemadesse. 2015. aastal toimus näitus „Post Mortem und Hinter den Kulissen der Rechtsmedizin” (tõlkes – „Lahkamine ja pilk õigusmeditsiini kulisside taha”), 2016. aastal näitus „Matusekaubamaja: osta praegu, maksa hiljem”. Teemaks oli omapärane suundumus, kus ühest küljest enamikule tekitab surmateema kõhedust, teisalt kaunistavad paljud end just surmateemaliste sõnumitega T-särgil, kleidil, vööl, isegi aluspesul. Näitus arutleski, miks on surmamotiivid viimastel aastatel nii moekad.

Kõik ei ole aga alati surmtõsine ka selles muuseumis. Mitu korda on koostöös Kasseli tuntud karikatuurimuuseumiga korraldatud näitusi elu ja surmaga seotud karikatuuridest. Kuna ajad on seoses migratsiooniga Saksamaal muutumas, siis alates 2014. aastast on püsinäitusele lisatud uus teema: migrantide matmistavad.

 

Kingitus leselt

Kasseli matusekultuuri muuseumisse saabus 2011. aastal jõulukingitusena 28 meeleolukat kirstu. Tegemist oli suurte kirjude lakitud puusärkidega, mille kinkis muuseumile ühe Madalamaade kunstiärimehe lesk, need saabusid Kasselisse kahe suure veokiga. Nende tutvustamine Facebookis andis tõuke jätta ära pikalt kavandatud näitus ja asendada see 20 Aafrikast Ghanast pärit kirstuga.

Näitus tutvustab matmistavasid Ghanas. Välja joonistub Euroopa ja Aafrika suur erinevus mõtteviisis, suhtumises ja matusetraditsioonis. Euroopas nimelt sai end kirikus matta lasta ainult see, kes oli jõudnud küllalt kõrgele ametipostile või kuulus aadelkonda. Seda näitavad ka paekiviplaadid Tallinna Toomkirikus, mille seast võib leida nii lihunike kui kingseppade gildi plaate, rääkimata aadliperede vappidest. Üle Euroopa leiame kuningate ja keisrite hauamonumente, ühed erilisemad ka Jelgava krüptis Lätimaal.

Mis puudutab aga rahvast Ghanas, inimesi Accra linnas rannikul, siis neile kehtib ühtne matmistava. Fantaasial ei ole siin piire. Ghanas on võimalikud kõiksugused kirstuvormid, mida iganes keegi suudab välja mõelda: veokist lennukini, tšillikaunast kanakuju ja spordijalatsini välja. Hauaplaadile pole vaja midagi kirja panna, sest kirstu kuju räägib ise enda eest, millega lahkunu eluajal tegeles ja kuidas sissetuleku teenis. Kes soovib, saab endale teha raamatukujulise kirstu, mida kaunistab rist ja graveering „Püha Piibel”. Euroopa kultuuris, kus puusärk on enamasti puidust kast, mis on kandiline, pruun, must või valge, väheste kaunistustega ning sameti ja siidiga polsterdatud, on väga raske looma- või taimekujulisi kirjusid lakitud kirste ette kujutada.

Kuigi enamik Ghana rahvast on kristlased, on neil suurel määral säilinud esivanemate kultus. See tähendab, et nende matusepidustustel osaleb mitusada külalist ja selle eesmärk on, et surnu oleks elavate suhtes hästi meelestatud. Usutakse nimelt, et lahkunul on ka teispoolsuses rikkalikult võimalusi maa peal toimuvas kaasa rääkida. Ja korralik pidu on siis juba kindlalt omal kohal. Mida kõrgem positsioon lahkunul oli, seda uhkem pidu.